Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Helinaid igaviku teelt, 4.

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

Paistab avatuna

Ees küll kohab kole surma jõgi,

Must ja sünge, kiire vooluga,

Aga Talle kallis vere vägi

Tõotab mind sest üle tõmmata.

Kõik, kes Talle veres puhtaks pestud,

Kannab Jeesus üle surmajõe.

Kui saab ihu muldne hauda lastud,

Ulatab Tall läbilöödud käe.

Tõmbab võitja üle vahus pinna,

Üle kuristike koleda,

Ja viib hiilgavasse kuldse taeva linna,

Kus ta võtab omi kroonida.

.

Heinrich Meri

Üks süda

Üks süda, pilk armas ja käsi,

Mis korra talutand mind.

Oo, ta ka veel nüüdki ei väsi –

Vaid soojalt mul tuksub see rind…

Mu ema! Ta armastus sala –

See seob mu südant ja meelt;

Ei suuda vaid pisaraid vala,

Kui jällegi kuuled ta häält…

Miks hoidis ta hellalt mind ammu,

Miks valvas mind murede ööl?

Kui noorusteel kaotasin rammu,

Siis aitas mind emake veel…

Mis minule murena tundus,

See ammugi mureks ka tal.

Tal kiirustab südagi rinnus,

Kui arvab, et raskusi mul.

Mu õnned ja mured võtnud,

Neid hoiab südames veel,

Se’st kortsud ta palgele sattund –

Kõik raske olnd eluteel.

Ta armuteel kuldne noorus,

Mu lapsepõlv mööda läind,

Mind õpetand pidama voorust,

Mu eksides pisaraid näind…

Kui haiget ta südamel teinud,

Siis ainult kuulnud ma,

Kuis põlvili palvele läinud –

Mul andestust palunud ka.

Nüüd mõistan see väärtust ja hinda

Ja õnne, mis toonud see mul.

Arm, hellus see täidab mu rinda,

Teeb elutee ilusaks küll.

Su võrratu häädus jääb võlaks,

Ei suuda ma tasuda küll –

Ja praegu ta hääl nagu kõlaks:

Ju sellestki saanud on mul.

Jah, emake, võta nüüd vastu

Su soovitud tasu ja palk,

Et kitsalt teelt kõrval’ ei astu,

Vaid ülesse juhit’ mu pilk.

Kui õhtule jõuad korra

Ja suleme silmad sul,

Su kalmule puistame mulla –

Vast palju siis meelestub mul…

Sääl taevase kodumaa pinnal

Meid, lapsi, tad’ näha eel, –

Siis puhkame õnnel su rinnal,

Nüüd ütlen: Räägi, emake, veel…

Voldemar Paimla

Sõbrad

Rooma senati hoone toredaist tubadest väljub Rooma kuulsamaid mehi – võitmatu Caesar. On olnud tormiline senati istung. Caesari lugematutest sõpradest on saanud ta vaenlased. Nad ei ühtu enam ta plaanidega, ei aita lahendada isamaa käekäigu huvidesse puutuvaid probleeme, vaid uuristavad selle mehe aluseid – tahavad teda langetada.

Esikus tungitakse talle kallale. Caesar haarab laia tooga alt mõõga ja tahab end kaitsta. Ent siis märkab ta oma vaenlaste seas ka üht oma paremat sõpra. Jõuküllane mees laseb langeda käest mõõga kõlisedes põrandale. Ta katab näo tooga hõlmaga ja nuuksub: Ka sina, mu Brutus! Sõprade hoopide all heidab hinge pettunud mees…

(Järgneb.)

Jaga