Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Helinaid igaviku teelt, 3.

03.11.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Keegi mees seisab nukralt oma kodus. Murepilved täidavad tema südame. Jalad kui oleks väsinud pikast rännakust ja viiul näib katkenud olevat tema käes.

Nägemata lauljaist, kes kõik head temast arvavad, seisab mõtteis viiuldaja. Rännakul mängides on tulnud puudus paladest. Suurema koorma vajutab rinnale aga rännakul tehtud tähelepanek. Rändur, kes lubas armastuses teenida kord lauljaid, leiab kuulajaskonnas armastuse puudust. Ta ruttab uuesti kiiresti teele, et mängida veel viimaseid viise, kõike vilumust kokku võttes, ehk see ometi aitaks armastust tagasi võita.

Tagasi jõudes rännakult avanevad viiuldaja silmad ja tahtmatult läbistab värin keha sündinud ime pärast. Ilus mäng on saanud saatuslikuks kuulajaile…

Lepingu järele pidi viiuldaja, et mitte olla petis, mängima neid viise igaviku teelt, mida omab lauljailt – ja et temal tuli mängida igale lauljale kõigilt lauljatelt omatud viise, sai see viiuldajale saatuslikuks…

Mõni leidis olevat oma sõbra loodud helitöö ilusama kui oma helitöö ja neis tekkis kartus anda oma viise viiuldajale mängimiseks. Mõeldud-tehtud. Teised jäid kartma, et viiuldaja mängib välja nende südame saladuse – viisid igaviku teelt – armastamatuse. Kolmandad ei usaldanud üldse anda midagi viiuldajale mängimiseks. Nii kadusid päev-päevalt ilusad harmoniid helinaist igaviku teelt ning mäng muutus kahvatuks, kõik see põhjustas ränduri harvemaks muutunud rännaku. Siiski ilmus ta veel rõõmsa näoga lauljasperre.

Aimates hädaohtu, et lauljaskond enam teda sisse ei lase, mitte lugude vähesuse tõttu, vaid kõik püüdsid end võõraks teha – kõike jõudu kokku võttes asus ta elukoha vahetusele. Võidetud oli sellega küll kuulajaskond, kuid usaldust ei suutnud see siiski võita.

Päev-päevalt jäid kahvatumaks helinad igaviku teelt, sest viiuldaja ei saanud enam originaalhelitöid igavikuviiside mängimiseks. Lauljaskonna südamest olid igaviku helid kadumas ja kus pidi neid veel omatama. Nii sündis, et ainult kaks korda võis külastada «Helinaid igaviku teelt» lauljaskonda uuest elukohast. Korter öeldi ülesse ja uut ei olnud leida; nii tuli loobuda hetkeks mängimisest.

Oma lubadusi murda ei mõelnud viiuldaja, vaid jäi ootama paremat aega, kui leiab uue kodu, kus võiks ette valmistada rännakuks lauljaskonda…

On jällegi detsembrikuu. Lumehelved langevad konarliseks külmanud mullale. Loodus peidab end peagi tavalise valge vaiba alla, kuid üks on ärkvel – ja see on viiuldaja. Hoolega teeb ta harjutusi uueks esinemiseks, sest uus kodu on leitud. Nüüd võib loota, et meie ajakiri «Helinaid igaviku teelt», see kahvatu viiuldaja, uuel aastal uue värskusega ilmub. On ju selleks palju iseäralikke eeldusi…

Jumalalt õnnistust paludes ootame, et ajakiri jälle meie südameid rõõmuga täidaks. Loodan selleks kõikide usaldust tema vastu. Kuigi kõik viisid ei ole nii ilusad – andestame, sest kõigile pole loodud ühesugused anded ja tihti olen näinud, et ilus viis iga kord kõige kasulikum pole. Pean ütlema: sagedasti olen kibuvitstes end paremini tundma õppinud kui ilusate lillede keskel.

Sagedasti ei kõlastu need viisid mullegi, nagu soovin, kuid see on loomulik. Ühele meeldib üks, teisele teine asi; nii ka see… Ühte pean aga veel ütlema: olgu meie kahvatu viiuldaja «Helinaid igaviku teelt» käinud küll üle konarate ja küngaste komistades, rippudes isegi kuristike kohal, siiski on ta minule unustamata mälestusi pisaratega südamesse vajutanud – ja ma loodan õigete ülestõusmisel maitseda, kui esialgne toimetaja seda vilja. Õnnistaks Jeesus mind ja teid, minu sõpru, lauljaid, et «Helinaid igaviku teelt» võiks valjemaks igaviku helide kajastuseks olla ja üheks juubelilauluks paisuda. Võiks ajakiri «Helinaid igaviku teelt» neist kajastusist täidetud olla – meid üksteise igaviku helinaist õhutada tungima igaviku helide suunas, ülesse teisele poole tähemerd, kus elab meie vend Jeesus.

Heinrich Meri

(Järgneb.)

__________________

Väljavõtteid Harju-Jaani vennastekoguduse noorte keelpillikoori almanahhist «Helinaid igaviku teelt».

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)