Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Helinaid igaviku teelt, 2.

27.10.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Päev möödub päeva järel. Jõulud liginevad, aga kindlat vastust ei anna ootajale keegi. Asjale mõeldakse siiski tõsiselt, sest keegi ei taha palujat jõulurõõmuta jätta. Vastus antakse viimaks jaatav ning viiuldajale antakse luba rändamiseks ja mängimiseks kooriliikmete hulgas. Lahendamata on veel kord, mille alusel ta seda tahab ja kui suurt tasu selle eest nõuab.

Asja läbi rääkides lubab viiuldaja lauljaskonda külastada aastas kaksteist korda ilma tasuta, armastuse pärast ja igakord mängida igale lauljale paarkümmend lugu, kuid lisab sinna juurde: …asi oleneb siiski sellest, palju teie mulle helitöid suudate ja tahate anda.

Tänades kaob viiuldaja lauljaperest ning keegi ei tea, kuhu ta läheb. Siiski ilmub keegi rändur kord siia, kord sinna lauljate poole külla ja palub õppimiseks helitöid, et soovitud ajal mänguga võiks alustada…

Loodus tunnistab sügiskarmust. Tuul on röövinud viimased koltunud lehed puielt. Raagus seisavad nad – mahajäetuna kõigist. Vahel, kui lõunatuul istub nende külmanud okstele, näeme neid valusaid pisaraid nutvat. Kuhu ka iial silmad ei vaataks, igal pool vaid kuulutab koltunud loodus igavust ja tühjust inimlastele. Lauljaskonda kui täidaks igavus, sest sügise süngus rõhub nende rinda. Võõras, kes lubas lohutust pakkuda igaviku teel, on kadunud, sest keegi ei tea rääkida tema saatusest. Siiski uudishimust aetuna oodatakse veel; meeleldi tahaks ju igaüks kuulda, milliseid helisid too võõras kuuldavale toob…

On novembrikuu hommik. Lauljaskond on koos harjutusel, kui keegi koputab uksele. Kes sääl küll olla võiks, mõtlevad lauljad, kuid siiski palutakse võõras sisse astuda. Ukse avades astub sisse kahvatu kujuga viiuldaja, hoides käes omatud noote. Sõbralikult asutakse tema ümber, sest kõik tahaks korraga näha säärast imepilli – ja veel kuulda viise tollelt. On kõik selle mänguriista läbi vaadanud, leides, et ta siiski pisut erinev on värvilt teistest pillidest. Mõni pole sarnast enne näinudki, sellepärast on huvitet kõik tollest, soovides kuulda, milliseid helisid ta igaviku teelt kuuldavale toob.

Tutvustamiseks mängib viiuldaja mõne katkendliku loo – ja vaata imet, – mõnigi pahandab sala – kuuldavale tulevad just needsamad katkendilised helid, mis asuvad lauljate südames. Et need katkendilised helid juba suutsid lauljaskonda kütkestada, siis soovis nüüd igaüks toda kunstnikku omale külla viia, et kuulda saaks, kuidas kostvad need paarkümmend lugu, mis tema igaühele mängida lubas.

Vaidlust oli esiteks palju, siiski langes otsus ühele ja sellel avanes esimene võimalus kuulda neid helinaid viiuldajalt, kellele nimeks pandi «Helinaid igaviku teelt».

Harjutus möödunud, ruttas lauljaskond koju, elavalt vesteldes nähtud ja kuuldud asjust. Igaüks ootas nüüd ainult, millal sammub too külaline ka minu korteri…

Kuskil majakeses istub noorur lambitule valgel, pea toetet käele, silmitsedes helitöid, milliseid mängib praegu viiuldaja. Esiteks võlub see noorurit nii, et ta end unustab, leides end alles siis, kui on lõppenud mäng. Järele mõeldes leiab ta, et kõik viisid ei olegi nii ilusad, nagu olema peaks. Andestan, see oli ju esimene kord ja algaja asi. Vilumata oli ju viiuldajagi neil helitöil. Olgugi kõige parema tahtmise juures, ei osanud ta üles otsida kõige ilusamaid helinaid igaviku teelt.

Nüüd ruttab viiuldaja järgmise laulukoori liikme juurde. Süda täidet murest ja argusest, kas suudan mängida nii, kuidas soovitakse, sest olen ju algaja tollel teel.

Nii kartusest täidetuna astub kahvatu rändur lauljalt laulja juurde, täites armastusest aetuna oma kohuseid. Mõneski kohas langeb ta mäng arvustuse alla, siiski otsustab järgneval kuul edasi rännata. Mõneski kohas avaldatakse temale usaldamatust, öeldes: kas need on aga nende oma tehtud viisid, mida omad lauljailt? Vastuvaidlemata astub viiuldaja edasi, nähes ka niisugusi, kes oma südame viise ei usalda temale mängimiseks anda.

Olgu peale, et mitmeile väljaspool koori, kes tema mängu on juhtunud pealt kuulma, see ei meeldi ning liig viletsaks teda peavad, siiski trööstib üks mõte teda: ehk küll minu mäng ei meeldi mitmele, aga seda viiulit – imepilli tahaks kõik näha…

Detsembrikuu. Tasa langevad lumehelved konarlisele mullapinnale. Keegi sammub jälle külla laulukoori liikmeile. Selles kahvatus ränduris tuntakse ära «Helinaid igaviku teelt». Siiski on ta täna pisut rõõmsama näoga – jõulud vist põhjustavad seda. Ei! Osalt siiski küll. Aga – mis siis? Noh, tee tuntud ja pakkuda pisut rohkem, sest vilumust on ju ka juures. Inimesed kõik jõuluõhinas, kellel see aega arvustada ja kurje mõtteid südames kanda, sellepärast pisut kergem. Nii külastades kõiki, lõpetab ta selle aasta lõpumängu ja valmistub uue vastu.

Rõõmsalt kuulutavad kirikukellad uue aasta algust. Inimeste südameisse paiskab see salakartust. Kes teab, mida tuua võib uus aasta. Meie viiuldaja südamega sama lugu. Seda mitte väljendades asub uue aasta teele, et ilusamaid viise igaviku teelt kuuldavale tuua. Julgesti sammub ta lauljalt laulja juurde – mängides. Viisid muutuvad aina ilusamaks, julguski kasvab ränduril ja rännak rännaku järel möödub kiiresti. Jõuavad sügiskuud. Tinavärvilised pilved ruttavad vahutult taevavõlvil. Rõõmsal toonil mängib ikkagi too viiuldaja lauljaile, olgugi, et süda aimab halba… põhjustab seda vist külm sügis, arvavad mitmed, sest «Helinaid igaviku teelt» ei ilmu enam igas kuus…

(Järgneb.)

Väljavõtteid Harju-Jaani vennastekoguduse noorte keelpillikoori almanahhist «Helinaid igaviku teelt».

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)