Esileht » Arvamused » Kolumn »

Helgust ja valgust Eesti Vabariigi aastapäevaks

24.02.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Eelmisel nädalal lõppes paariks päevaks hall ja sombune ilm. Mäletan, et kui möödunud nädala teisipäeval tööle ruttasin, siis üle hulga aja paistnud kuldne päike muutis meeleolu võrreldes eelnevate päevadega helgemaks ja optimistlikumaks. Siis tuli mõte, et rohkemat helgust ja valgust sooviksin kõikide ellu ka saabuvaks Eesti Vabariigi 98. aastapäevaks.
Mulle näib, et helgust on meie ellu vaja juba seepärast, et meieni jõudvad maailma ja Euroopaga seotud teemad on praegu pigem süngevõitu. Sõjale Süürias pole rahuldavat lahendust leitud, põgenike probleem on kõikjal terav, USA presidendivalimistel domineerivad kummalisevõitu kandidaadid jne.
Olen kõrvalt näinud, kuidas segaduses on ka kristlased. On neid, kes ei suuda enam kinni pidada kesksetest põhimõtetest nagu armasta oma ligimest nagu iseennast või käitu nii, nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.
Helgus seondub valguse ja helendamisega. Mõned head aastad tagasi tegi Vahur Kersna meeldiva intervjuusarja väljapaistvate inimestega, mille ta andis pealkirja «Helenduvad olendid». Pidasin seda pealkirja tabavaks, eelkõige tuletas see mulle meelde natuke salapäraseid salme Uuest Testamendist:
Kuue päeva pärast võttis Jee­sus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. (Mt 17:1–3)
Olen päris mitmel korral mõelnud vastuseta küsimusele, millest Jeesus mäel Moosese ja Eelijaga rääkida võis ja kas midagi muutus, kui ta helendus mõne aja pärast lakkas. Ega ma oma fantaasiatega kuhugi ei jõudnud, vast ainult tõdemuseni, et püüded kujutada ette olukorda, kuidas maine reaalsus jumaliku helenduse katab, kulgevad raskelt.
Näiteks on 2014. aasta filmis «Noa» (peaosas Russell Crowe) kujutatud valgusingleid, keda maale langedes katab koorikuna kivine kest, mis kammitseb nende sära ja katab nende loomuliku helenduse. Kunstilise tulemuse üle võib vaielda, kuid mulle näib, et ka tänases Eestis on päris palju niisuguse kooriku kandjaid, kelle loomulik helendus alles otsib väljapääsu.
Helenduse vastand on pimedus. Vana filosoofiline traditsioon kõneleb sellest, et pimedusel puudub iseseisev olemus, tegemist on lihtsalt valguse puudumisega. Selle arusaama omaksvõtmist võib üsna loomulikuna märgata meie keeles, toast väljudes me ju kustutame tule, mitte ei kutsu pimedust tuppa.
Küllap püüab vaistlikult enamik inimesi pimedusse valgust tuua. Mulle tundub siin üsna ajutise ja lihtsustava lahendusena, kui valguse puudumist tahetakse hajutada tõrvikutega rongkäikude või mõne vana Skandinaavia jumala pildi seljale kleepimisega.
Pigem tuleks helguse otsimist alustada igapäevaelust. Omaenda elu viimase aja sündmusi vaadeldes leidsin sealt mõndagi jagamisväärset. Näiteks peab gümnaasiumi lõpetamiseks iga õpilane tegema uurimistöö või praktilise töö.
Mul on õpilased teinud mitmeid vahvaid uurimusi usulistel teemadel, kuid tänaseks olen juhendanud ka esimest praktilist tööd. Minu õpilased Rasmus ja Joonatan tegid Obinitsa õigeusu kirikust filmi «Obinitsa kirik ajas ja vaimus» (vaadatav aadressil https://www.youtube.com/watch?v=ua6bgVTbGHY). Minu arvates sai kokku helge film, mis peaks valmistama rõõmu nii vaatajatele kui tegijatele.
Iseäraline helgus ilmneb inimese elu viimases faasis, mis väliselt väljendub ehk kõige enam tema naeratuses. Eks ma teadsin ju hiljuti lahkunud Urmas Petti haigusest ning olin hämmastunud kõikidel viimastel kohtumistel, sest Urmas naeratas palju. Nii oli see suvel Paides arvamusfestivalil ja viimasel Treffneri kooli jõulujumalateenistusel, kus mul oli rõõm Urmast aidata. Urmas naeratas ja mulle näis, et temas valitses kirgastumine ja rahu.
Eesti Vabariigil täituv 98 eluaastat on iga, mis on inimesele pikk, kuid riigile pigem lühike aeg. Samas väljendub selles noore ja vana sümbioos ning aastapäevas võiks sisalduda nii nooruslikku spontaansust ja loomingulisust kui ka elutarkust ja paljude asjade uuesti kogemise rõõmu. Selline ongi tee helguse poole, kuhu ma Eesti Vabariiki oma pisut vanema venna EELKga koos suundumas näeksin.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)