Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Heino Nurk: õpetades me õpime

08.10.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Heino Nurk: hingehoid on selline teadus ja praktika, mis arendab inimeses andestamise ja mõistmise võimet. Foto: Willie Tolliver

Valga Peetri-Luke koguduse juures tegutseb MTÜ Domus Petri Kogu, mis tegeleb sotsiaalteenuste osutamisega Valga linna elanikele ja korraldab mitmeid rehabilitatsiooniprogramme (nt tööharjutus pikaaegsetele sõltuvusprobleemidega töötutele), mis vajavad vaimse tervise alast koolitust.
6.–10. oktoobrini peetakse rahvusvahelist vaimse tervise nädalat, kus juhitakse tähelepanu sellele, et vaimne tervis on osa inimese tervisest. Eesti Kirik avaldab eile Vikerraadio eetris kõlanud vestluse Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja, MTÜ Domus Petri Kogu juhatuse liikme Heino Nurgaga.

Kirikut on läbi aegade peetud sotsiaalseks ettevõtteks. Mingil ajal peeti diakooniat selliseks valdkonnaks, kus oli väga in töötada, aga viimastel aastatel on märgata kerget jahenemist kirikute juures, tegijad on üle läinud kuskile mujale.
Mis paneb Sind tegelema asjadega, mis mõnes teises koguduses pastori arvates pole üldse kiriku rida?

No see, et niimoodi arvatakse, ei ole mulle kahjuks uudis, aga mõistetamatu küll. Kuidas saab inimene nõnda teoloogiastuudiumi ja pastori ordinatsiooni läbi käia, ilma et ta sellist tegevust kiriku tööks peaks, on mulle arusaamatu.
Aga mis mind paneb sellega tegelema, on esiteks see, et ma olen õppinud neid asju, mida ma siin Usuteaduse Instituudis ja kõikvõimalike projektide kaudu teistele inimestele teen, väga kaua (Heino Nurk omab tervise eriala kap­lani kutsetunnistust, aastatel 1994–1998 töötas ta kap­lanina Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuses – toim).
Siin on nii-öelda minu oma hingehoiu praksis – ma olen hingehoiu õpetaja ning tegelen väga erinevat moodi ja väga erinevates kontekstides hingehoiutööga nende sotsiaalteenuste osutamise käigus.
Teiseks, kui ma siia tulin, siis avastasin tõsiasja, et kogudusel on 20toaline pastoraat ja see vajab tegevusega täitmist. Niisugust maja ei ole võimalik pidada lihtsalt niisama koguduse kulul, see on vaja täita mõtteka ja kiriku eesmärke toetava tegevusega, millega on võimalik ka midagi teenida.
Kes on kogemusnõustajad ja mis on nende töö sisu?
Kogemusnõustajate võrgustik koosneb inimestest, kel on olnud probleeme vaimse tervisega ja kes on paranenud või paranemas. Nad jagavad avalikel esinemistel, koolitustel ja nõustamistel oma paranemise kogemusi nii patsientide, nende lähedaste kui professionaalsete aitajatega.
Kiriku tegevus on midagi sellist, mis tekitab inimestes emotsioone, olgu siis positiivseid või negatiivseid. Sa kutsusid kogemusnõustajad kaplanite koolitusele. Miks?
Sellepärast, et kaplanid, kes nagu sotsiaaltöötajad või meditsiinitöötajad teenivad oma igapäevatöös inimesi, kel erinevad vajadused, saaksid nõustajate kogemusest vahetult osa. Kuulmise ja küsimise läbi.
See, et kogemusnõustajad käisid kaplanite koolitusel, oli esmakordne. Mis Sa arvad, mida kaplanid sellest said?
See oli väga hästi märki tabanud ettevõtmine. Kaplanid said teada, et kujuteldamatult raskete probleemidega, mida kogemusnõustajad oma elus on pidanud tundma õppima, üle elama ja võitma, on võimalik toime tulla. On võimalik sellest häbenemata, avameelselt, siiralt rääkida, on võimalik paljude jaoks käsitletamatut kogemust käsitleda ja sellest rääkida.
Kaplanid ise ütlesid, et see oli võrratu kogemus ja eeskuju neile. Loomulikult ka informatsioon sellest, mis psüühikahäireid tavaliselt ümbritseb, teatud salapära või müstiline foobiateni ulatuv suhtumine, sellest läbi vaatamine, kulisside taha, oli kaplanitele võrratu kogemus, ja konkreetne informatsioon oli teine. Võib-olla olid nad võrdselt tähtsad, aga üks oli intellektuaalne ja teine emotsionaalne, koguni tunnetuslik kogemus.
Kas kaplaneid ja vaimulikke peaks rohkem koolitama lisaks sellele, et kogemusnõustajad jagavad oma kogemust, kas oleks mõtet neid koolitada ka kliinilise pildi osas?
Absoluutselt, kindlasti. Kogudus ei ole erand ühiskonnast, järelikult igal pool on teatud protsent erivajadustega inimesi. Kahjuks selline koolitus teoloogiastuudiumi lihtsalt ei mahu, ent pastorikoolituses peaks see juba olema, me ei saa lasta teisi teenima inimest, kes ei tea asjadest, mida me iga päev enda ümber näeme.
Lisaks kogemusnõustamisele peaks olema ka kliiniline praktikum ja see on isegi olulisem kui teoreetiline kursus psüühikahäiretest. Peab olema kogemus psüühikahäiretega ja erivajadustega inimestega, oluline on oskus näha ja ise selles olukorras toime tulla.
Kas psüühikahäirega inimene saab ja võib adekvaatselt tunnetada Jumalat?
Vaieldamatult, selles ei ole mitte mingit kahtlust.
Kas on lootust, et kogudus ei tõmba musta joont psüühikahäirega inimese ja teiste vahele?
Kiriku vaimulikkonna keskmine vanus aina nooreneb, olles alla neljakümne. Kui me räägime kogudusest tervikuna, siis ei tõmmata ka praegu seda joont, aga öeldakse, et tühjad tünnid kõmisevad kõige kõvemini ja iga keti tugevus seisneb tema kõige nõrgemas lülis. Sellised inimesed, kes ei suuda kedagi või midagi sallida, lihtsalt paistavad silma ja jätavad kogudusest kui tervikust halva mulje.
Ma arvan, et koguduse keskele jagub tegelikult armastust ja mõistmist küllalt. See kehtib ka vanemas koguduse osas, sest käivad meilgi nad ju siin igal pühapäeval kirikus. Osalevad meie pastoraadis erinevates tegevustes ja käivad söömas inimesed, kellel on tõsised psüühikahäired, ja nad tunnevad ennast väga turvaliselt.
Hingehoid ongi selline teadus ja praktika, mis arendab inimeses andestamise ja mõistmise võimet. Potentsiaalina on see olemas, aga aktuaalselt seda inimestel kahjuks sageli ei ole, ent see võime on õpitav ja arendatav.
Ma mõtlen selle peale, et kui psüühikahäirega inimesel on akuutne periood ja ta teeb asju, mida ta n-ö selge peaga ei tee, siis tihtipeale ta kaotab oma töökoha, teeb oma maine teiste silmis maha.
Inimene on ekslik, ebatäiuslik, haavatav ja haavatud enamasti, seda nii inimene, kellel on diagnoositud psüühikahäire, kui ka inimene, kellel seda diagnoositud ei ole, ning ma ei nimetaks ühte normaalseks ja teist ebanormaalseks.
Psüühikahäire on üks inimese eripära, see on tema probleem ja ei ole mingis mõttes erilisem kui kõik teised inimeste probleemid. Samuti võime iga probleemi tõttu nimetada inimest ebanormaal­seks, selles suhtes ma üldse ei kasutaks terminit «normaal­ne» versus «ebanormaalne».
Arvan, et kogudus, kus psüühikahäirega inimene ei leia kohta, vajab tõsist ravi ja vaimulik vajab täienduskoolitust. See on minu meelest ebaprofessionaalne, kui vaimulik ei suuda mahutada psüühikahäirega inimest oma koguduse keskele, järelikult ei tule ta oma tööga toime. Ja kogudus, kes ei suuda psüühikahäirega inimest ei haiguse, rehabilitatsiooni ega tervenemise perioodil taluda või omaks pidada, peab tõsiselt mõtlema, kes ta on ja milleks ta siin maailmas tegutseb. Kogudus ei ole huviklubi või mingi survegrupp.
Tuli ju Jeesus kõikide jaoks, mitte ainult valitud seltskonnale.
Jah, ei tulnud valitud rahva juurde, vaid tuli kogu maailma jaoks, ja kõik, mis on maailmas, on ka koguduse ja kiriku asi. Kõigega ei saa kaasa minna, ei pea kaasa minema, kõigega ei jõua tegelda. Aga ei ole asju, mis kuidagimoodi usklikku inimest, usku kui niisugust, kristlust või kirikut ei puudutaks. Et võiks jääda ükskõikseks või öelda, et see ei puutu meisse.
Eesti ja kogu Euroopa kultuur ning ühiskondlik mõtlemine on sedavõrd kristlusest läbi imbunud ja kristluse poolt kujundatud, et see, kuidas me mõistame inimsust ja inimlikkust, on ju tegelikult üheselt kristlik.
Me kõik oleme kirikult väga palju saanud, ka siis, kui me ise seda ei tea, ei teadvusta.
Nii et kirik vajab kogemusnõustamist?
Absoluutselt, see on alati vastastikune. Õpetades me õpime.

EK

19 Kommentaari artiklile “Heino Nurk: õpetades me õpime”

  1. Anonüümne ütleb:

    kommentaariumi mõneks ajaks sulgeda, see on muutunud mingite hullude aju tühikäigu väljaelamiseks, ei ole sisukas ega vaimukas, isegi emotsiooni ei ole.

  2. Eremiit ütleb:

    Olen kuulnud, et suur ateist ja ketser Ervin Õunapuu viis sisse logimise. Nii saab ta piirata neid, kes on ateismi vastu, või mõtlevad teisiti kui Õunapuu. Kui Eesti Kirik teeb sama, siis ta sarnastub Õunapuu blogiga, mis oleks üpris kole. Las ikka jääda üks koht vabaks foorumiks, kus igaüks saab oma mured ära rääkida, sest ka kiriku ülesanne on ju see.

  3. Ester ütleb:

    … ilmselt on ka ainult oma ristinime kasutamine üsna anonüümne.

  4. preester Amalie ütleb:

    Härra Kingo, me oleme elnud totalitaarses riigis ja teame, mis see tähendab, ka Teie teate, kuigi te olete noorem kui mina. Kas Te tahate vanu aegu tagasi, mõistjad on alati toetanud tõelist demokraatiat, sõnavabadust ning keegi ei saa ette kirjutada teisele inimesele , mis identiteedi ta soovib valida. Ehk ongi tema identiteet olla mitu? Ka soomuutusi tuleb elus ette, kas tahate selle ka ära keelata?

  5. Anonüümne ütleb:

    Just. See kommentaarium on siin lehes pea ainus huvitav asi. Varem oli veel põnevamgi, kahjuks neid vanu komme enam näha ei saa…

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)