Esileht » Teemad » Eesti Kirik 1000 »

Heino Noore suured saavutused ja väikesed imed

24.11.2009 | | Rubriik: Eesti Kirik 1000


87aastane vanahärra, sünnilt haapsallane ja nüüdseks ka selle linna aukodanik, kes elab Tartus, on juba iseenesest nähtus, nüansirohke ja keerulise elusaatusega, praegugi täpne, terav ja vaimukas. Omas võtmes avab ta meile lehe sünniloo tausta ja aegade hõngu.

Vene võim ja vaba sõna
«Kas olete mõelnud, milline oli ümbritsev elu Eesti Kiriku ilmumise aegu?» küsib Noor. «Siin valitses ju Vene võim koos NKVD ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Tartu linnas oli tipptasemel sõjaväegarnison ja lennuväli. Eestimaa Kommunistlikul Parteil oli 105 000 liiget ja lisaks 1000 kandidaati ning 18. märtsil toimusid Ülemnõukogu XII koosseisu valimised.» Sinna valiti ka juba hulk vaimulikke ning küllap andis seegi märku vabamatest tuultest.
Eesti Kiriku käivitajate meeskond – Joel Luhamets, Anne Schotter, Avo Üprus, Heino Noor ja Olev Türn toonasest Edasist panid lehe üldplaani kokku. «Tõtt-öelda oleksid mul nagu tiivad kasvanud, see oli suurepärane võimalus ja me kõik olime n-ö hõlpu täis. Leht trükiti Viljandis, ma isegi ei tea, kuidas Joel paberi sai, seegi oli defitsiit. Minu meelest käis Venemaalt toomas,» meenutab tookord arstiametit pidanud mees.
Eelmise Eesti Kiriku ilmumisest oli möödunud viiskümmend (!) aastat – viimane number nägi ilmavalgust 22. augustil 1940. Hiljem tuli Ministrite Nõukogu otsus kõik lehe aastakäigud hävitada. Usuvastase propaganda jaoks sai nendega siiski kirjandusmuuseumis tutvuda – selleks oli vaja ennast kirja panna ja saada vastav luba.   

Võitlev ateism ja krüptokristlus
1990. aastate algus oli emotsionaalne. Ka Heino Noor käis kõnesid pidamas ja sõna võtmas. «Et poes oli pidevalt vorstist puudus, siis tuligi käibele lause «Vorstid olgu pikad, aga kõned lühikesed».» Teisalt – veel lehe ilmumise aegu peeti asutustes kindlat arvestust usklike kohta. Olid vastavad nimekirjad. «Meil haiglas rippusid seal pidevalt kahe sanitari nimed, üks neist oli tõesti igapühapäevane kirikuline, aga teine oli joomalembene surnukuuri sanitar, meie kõigi poolt austatud mees, keda me Laiba-Karlaks kutsusime.»
Samas oli hulk inimesi, kes nimekirjades polnud, aga kirikus käisid. Noor ise samamoodi. Töötades Tartus, käis ta tihti pea igal pühapäeval Haapsalus kirikus. Seal on ta ka juba titena ristitud. Või kui jäi Tartusse, siis ronis Peetri kirikus teisele rõdule, et mitte oma niigi «reostatud» ankeeti täiendada. «Ma nimetan seda krüptokristluseks, niisugune natuke salajane asi. Ega see ka tänapäeval kuhugi kadunud pole – Tartu Pauluse kogudusse kuulub mitu valitsuse liiget, aga kui tihti neid pühapäevasel teenistusel näeb? Ma kardan ka, et meelsus on muutunud. Kirikusse kuulumine ei ole seltskondlikult hea toon,» muigab Heino Noor.      
Heino Noor on sündinud aastal 1922 ning ei jäta kunagi lisamata, et juba see arv on määranud tema saatust.

Päikeselised hingepidemed
Ta astus kooli toonase köstri Gustav Mölli käe all, kes saatis andeka lapse kohe teise klassi. Heino isa Karl Noor oli omaaegne Vabadussõja ohvitser ja Irkutski sõjakooli haridusega Haapsalu politseikomissar, tulevase ema Salmega tutvusidki nad Vabadussõja aegu, kus noor neiu halastajaõena teenis. Ema Salme kuulus ka Naiskodukaitsesse.
Lapsepõlvest mäletab Heino Haapsalu oikumeenilist pühapäevakooli, mis käis külakorda eri kogudustes, samuti teadmist, et jõuluteenistus toimub alati lossikirikus. Kaheksa-aastase poisina osales hundu Heino Noor skautide suurlaagris Valgerannas, kus unustamatud muljed jäid master Harri Haamerist. «Ma usun, et meie kujunemisel on kasvatus siiski väga suure tähtsusega. Need ideaalid ja väärtused, mis saame lapsepõlvest, jäävad. Ma loen praegugi, nii nagu omal ajal surmalaagris, ikka veel pühapäevakooli kuldsalme.»

Kui jumalad uinusid
Vene Romanovite keisriperekonna hukkamisest kirjutades on kasutatud Wagnerilt laenatud väljendit Götterdämmerung – jumalatevidevik. Meie elus võib juhtuda asju, mille õudust me mõista ei suuda ning tekib tunne täielikust tühjusest. Heino Noore vanemad küüditati 1941. ja hukati 1942. aastal, ema, kes teadis juba oma abikaasa surmamisest, tapeti poja 20. sünnipäeval.
Heino ise oli tagaotsitav – ta jäi küüditamisest «maha» (polnud kodus), oli arvatud mobiliseeritavate hulka ning kahtlustatav nõukogudevastases luuretegevuses, mis tegelikkuses seisnes noormeeste morseteadetes soomlastele, mis andsid märku Vene pommitajate õhkutõusmisest Ungrust või Sinalepast 1940. aasta talvel.
Läbi mobilisatsiooni tagalasse ja endise koolivenna, kes deserteerides vahele jäi, reeturliku info «toel» sattus Noor 1944. a kaheksaks aastaks vanglasse. Algul Sverdlovskisse (Jekaterinburg), hiljem vasekaevanduse lähistele Kirovgradi. Oli aeg, kus kehtisid kaks Võšinski, NSV Liidu peaprokuröri doktriini. «Tšistoserdetšnoje priznanije koroleva justitsii» – see lause võis sinust teha nii orja kui hukatu.

Tühjuses näeme Jumala nägu
Tapist mahajäänuna, olles täielikus isolatsioonis ja tühjuses kongis, usaldas Heino kõik Jumala kätte. See oli otsus. Kord hiljem, veel 1990ndate algul, saanud teada oma ema mõrvaja nime, käinud kuid ringi püstoliga, kus viis kuuli veritasuks tapjale ja kaks endale, saabus ootamatult üks teine otsus. Poeg nägi unes oma kadunud ema, kes andis mõista, et tapmine ei ole lahendus. Niisugune oli Haapsalu toomkirikus oleva Ema altari eellugu. Ja relv on ammu ära antud.
Juba vangla-aastatel arsti assistendiks saanuna koolitas Heino Noor ennast läbi vaevade Eestis arstiks. Uuralite taha jäi esimene võimalus pere loomiseks ja õppimiseks, Haapsalusse ei andnud miilits sissekirjutustki ja endine sõbratar hoidis poliitiliselt korrektset distantsi.
Heino Noor on aastaid töötanud Tartus neuroloogina intensiivravi osakonnas, näinud hulgaliselt enesetapjaid, aidanud neid uuele elule ja võib olla et usulegi. Igatahes on ta veendunud, et usk Jumalasse on tõhus vahend suitsidaalse käitumise vastu. Usust ja hingetervisest kirjutas Heino Noor ka taasilmunud Eesti Kiriku esimeses numbris 19 aastat tagasi. Lehe ilmumise kohta ütleb ta: «See oli tõepoolest, nagu Joel Luhametski kirjutas, õis läbi asfaldi!»

Mari Paenurm

Heino Noor
Sündinud 24. aprillil 1922. aastal Haapsalus.
EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse liige, ristitud 1922.
Abikaasa Jutaga abielus aastast 1977.
Haapsalu toomkirikus asuva Ema altari (1992) idee autor.
Haapsalu linna aukodanik (2007).
Olnud aastaid Tartus erakorralise meditsiini ja intensiivravi arst.
Taasilmunud Eesti Kiriku asutaja ja kaasautor.

Heino Noor on kirjutanud….
Olgu täheldatud, et Eestis ja eestlaste hulgas vähenes just 1988. aastast alates enesetapukatsete ja suitsiidide sagedus märkimisväärselt, vähemalt kolmandiku võrra. See oli aeg, kus inimesed taas leidsid tee usu ja kiriku juurde, tärkasid rahvustunne ja ühtekuuluvus, tekkis lootus.
Jumalaga rahujalal olek annab usklikule inimesele palju eeliseid: vaimuliku elu ja uue jõu tunnetamine, hingerahu, lootus olla Kõigevägevamaga lepitatud ja kuuluda Jumala perekonda nagu laps, rõõm osadusest teiste usklike ja kaasinimestega, veendumus igavese elu võimalikkuses ja tõeline optimism.
Võin ütelda, et kui elu ja ellujäämine kujunesid väga raskeks tingimuseks, mis olidki määratud inimeste füüsiliseks ja moraalseks hävitamiseks, siis pääsesid enamasti need, kellele oli jäänud usk Kõigevägevamasse ja Lunastajasse.
Usk ja hingetervis. Eesti Kirik nr 1, 4. märts 1990

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)