Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Heinavankri laulupalved

14.12.2005 | | Rubriik: Kultuurielu

«Kui vaatlen Hieronymos
Boschi tiibaltarit «Heinavanker» (1500), mõtlen, kas tegu on meeletu fantaasia
või alasti tegelikkusega. Kaudselt sarnased tunded valdavad mind, kui püüan
mõista läinud aastatuhande esimese poole kirikumuusikat. Mingi eriline valgus
kumendab sealt meie poole, ometi pole taolisel muusikal kohta kaasaja
jumalateenistuses. Selle valguse tõmme on eluõhk ansambli Heinavanker
eksistentsile.»

Nii on öelnud ansambli Heinavanker juht
Margo Kõlar. Tema mainitud altarimaalil näeme tohutu suurt heinakoormat, mis
läbi saamahimus rabeleva inimkonna hukatusse veereb. Koorma otsas aga kõlab
kaunis muusika, millel justkui pole midagi tegemist all võimutseva õudusega.

Oli põnev istuda XXI sajandil Tallinna
Jaani  kirikus, sulgeda silmad ja lasta
muusikal end kanda sajandite taha, kaugetele maadele, kus tegutsesid tollased
kirikumuusika loojad Johannes Ockeghem (u 1417–1497), Heinrich Isaac
(1450–1517) ja Walter Frye (1450–1474), viibida Karl Suure õukonnakirikus või
Cluny kloostris, kohtuda viivuks paavst Gregorius Suurega ning põigata sisse
meie talutaredesse kuulama, kuidas seal oma palved lauluna Jumala ette kanti.

Heinavankrit tunnemegi nende kaugete aegade
elustajana. See on tänuväärt tegevus, mis aitab mõista meie eellaste mõtteid ja
tundeid, nende arusaamist Jumalast. Ansambli seekordne kava toetus missa hästi
teada osadele (Kyrie, Gloria, Graduale, Credo, Sanctus, Agnus Dei). See on XV
sajandil ja varemgi loodud muusika, mida nüüdisaja jumalateenistustel
tõepoolest ei kuule.

Missa osade vahele olid põimitud vaimulikud
rahvaviisid Suur-Pakrilt, Otepäält ja Vormsilt. Väga huvitav võte oli panna
vaheldumisi kõlama gregooriuse «Veni creator spiritus» ja meie koraaliviis
Lääne-Nigulast «Oh Jumal Looja, Püha Vaim». Tõepoolest, kas meie vanas
rahvalaulus on midagi gregooriusest või on hoopis vastupidi?

Heinavanker – see on kuus väga täpse
kõrvaga lauljat. Igaühel neist on solistivõimed. Ka XV sajandil oli mitmehäälne
laul solistide kunst. Isegi paavsti kapellis oli 1436. aastal vaid 9 lauljat.
Ega me küll tea, kuidas nimelt noil kaugetel aegadel seal Madalmaadel või mujal
lauldi, milline oli siis häälekool või kas seda meie mõistes üldse oli.
Paremini aimame oma esivanemate laulmisstiili. Küll on aga meil ettekujutus
nende kaugete aegade vaimsusest, püüdest mõista Jumala teid. Võib-olla ei
lauldud siis nii heinavankerlikult musikaalselt ja puhtalt. Hääled olid siis
ehk karusemad, püüd Jumalat leida aga sama. On ju Jumalat otsitud ühtviisi läbi
aastatuhandete ja ilmselt otsitakse veel edaspidigi läbi aastatuhandete.

Nii või teisiti – Heinavanker jättis endast
seegi kord soliidse mulje, tutvustades meid muusikaga, mida nüüdisajal
jumalateenistustel kuulda pole, kuid mis väärib meie tähelepanu ja mõistmist.
Sest selles on Jumala valgus.

Mati Märtin

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)