Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Heikki Huttunen: Eestis võib näha usku ja initsiatiivi

31.08.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

EKK peasekretär Heikki Huttunen kohtus Eesti visiidil siseministri Hanno Pevkuriga, et tutvustada tulevasele Euroopa Liidu eesistujamaale Euroopa kirikutele olulisi teemasid. 2 x Kätlin Liimets

Mullu oktoobris valiti Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) peasekretäriks Soome õigeusu kiriku ülempreester Heikki Huttunen. Brüsselis resideeriv EKK koondab 114 anglikaani, protestantlikku (sh EELK), õigeusu (sh EAÕK) ja vanakatoliku kirikut üle Euroopa. Roomakatoliku kirik EKK liige ei ole, kuid teeb sellega koostööd.

Eesti kristlastel oli augusti teisel nädalavahetusel rõõm ühes isa Heikkiga kõndida kohati raskel, aga vaimselt kosutaval Eesti Kirikute Nõukogu noortetöö nõukogu korraldatud oikumeenilisel palverännakul Vormsil. Pärast erinevate kirikute kristlasi ühendavat päevateekonda oli Heikki Huttunen väsimusest hoolimata valmis tutvustama Eesti Kiriku lugejatele EKK tegevust.

Olete olnud EKK peasekretäri ametis veidi alla aasta. Kas räägiksite Eesti Kiriku lugejatele, milles teie töö seisneb?
Meie organisatsioonil on traditsiooniliselt kaks tegevusliini. Esimene on klassikaline oikumeenia ehk kirikute koostöö. Peetakse teoloogilist dialoogi ja tehakse ka koostööd praktilistes küsimustes, nagu näiteks haridus, või siis suhtlevad omavahel enamus- ja vähemuskirikud. Üks haru on seega kirikute koostöö.
Teine töövaldkond on kirikute huvid Euroopa erinevates institutsioonides ehk lobitöö, aga ka esindamine ja kontaktide loomine. See sai alguse 1960ndate alguses tänu Euroopa institutsioonides töötavatele praktiseerivatele kristlastele, kes tahtsid ajada ka kirikute asju. Seetõttu olin ka reedel, 12. augustil Tallinnas. Kohtusin siseministri ja Eesti kirikute esindajatega. Valmistasime ette Eesti Euroopa Liidu eesistumise perioodi. Meil on traditsiooniks, et EKK koos vastava roomakatoliku organisatsiooniga kohtub riigi valitsusega enne eesistumisperioodi, et kõnelda, millised teemad on kirikutele tähtsad ja aktuaalsed. Tänu sellele ülesandele sain ka tulla Vormsi palverännakule.

Millised teemad kohtumisel tõstatati?
Poliitilisi sündmusi on palju, kes teab, mis on aasta pärast tähtis. Praegu on kirikutele Euroopa tasandil olulisteks teemadeks migratsioon, usuvabadus ja inimõigused. Ka ökoloogia – kliimamuutus ja see, milline on eetiline ning kristlik vastus sellele muutusele ehk mis on meie roll selles.
Kirikud ei ole poliitilised otsustajad. Meil pole autoriteeti öelda valitsustele, et tehke nii või naa, aga samas on evangeeliumist tulenev ülesanne rääkida teemadest, mis kerkivad meie usust, kasvõi migratsiooniküsimustest. See pole lihtne ja meil pole lahendusi kõigele.

Milline on EKK seisukoht jätkuvalt aktuaalses pagulaste küsimuses?
Migratsiooniküsimustes teeme koostööd Euroopa Kirikute Migratsioonikomisjoniga. Seal töötavad head asjatundjad. Kirikute seisukoht Euroopa tasandil on, et iga inimene on Jumala kuju ja teda on vaja aidata, kui ta meie juurde tuleb. See pole kristlastele poliitiline, vaid usuküsimus. Ristiusus ei ole eetika sekundaarne. Kristus on öelnud, et kui aitate näljas olevat või võõrast, siis te aitate mind. Selles on sakramentaalne aspekt: kohtume Kristusega, kui kohtume inimesega. See on väga sügav ja kohustav.
Märkame, et Euroopa Liidu senine poliitika on sünnitanud kaks eetilist probleemi. Ühte tunneme: Lähis-Idast või Aafrikast ei ole seaduslikke võimalusi tulla Euroopasse ehk põgenikke toovad kriminaalid. Makstakse uskumatuid summasid. Raha läheb raisku ja inimesed surevad. Meil on selles protsessis oma vastutus, kuna pole loodud seaduslikku ja turvalist võimalust Euroopasse tulemiseks. (Näiteks Soome viisat pole neil võimalik saada, see on võimatu.) Palju inimesi on surnud, kadunud, lapsi on prostituutideks võetud, on inimkaubandust, raha on läinud kurjategijatele – see on meie vastutus. See on suur eetiline probleem.
Teine eetiline probleem on see, et kindlasti ei saa kõik põgenikud elamisluba, aga kõik ei lähe ka tagasi. Nad jäävad n-ö halli tsooni. Võivad tekkida nn teise klassi inimesed. See on ka väga ohtlik, kõigile.
Need on suured eetilised küsimused. Kirikutel on vaja need teemad välja öelda, et meie lapselapsed ei küsiks meilt, kas me ei teadnud, kas me ei saanud aru.

On inimesi, keda hirmutab, et tulijad, eriti kui nad esindavad teist religiooni, ei taha kohaneda meie kultuuriga, meie vaimse keskkonnaga.
Usu seisukohalt on see teisejärguline, aga integratsioon on loomulikult väga tähtis. Meil on vaja üksteist tunda ja austada. Mitmekultuurilisus on normaalne olukord. Vaid oma rahvuse, keele ja usundiga suhestumine tähendab sulgumist.
Inimeste hirm on mõistetav, sest Eestil on kogemus 20. sajandist. Teie eksistents on olnud ohus. Okupatsiooni või diktatuuri olukord on siiski erinev sellest, milles oleme seoses pagulastega. Psühholoogiliselt võib aga mõista. Kui pagulased, olgu kasvõi muslimid, tulevad Eestisse või Soome vähehaaval, siis annab see võimaluse ühiskonda ette valmistada, et ei sünniks näiteks slumme.
Kirikuelus on tähtis, et just rasketes olukordades, võtame kasvõi põgenike lõimimise, vahetataks häid kogemusi. Olukord pole kirikute poolt vaadates nii must-valge, kui vahel arvame. Näiteks Ungaris pole valitsus avatud pagulastele, aga kirikud on. Seda on vaja märgata.

Kuidas lõiming Soomes edeneb?
Tasapisi. Probleemiks võib saada, kui Soome ei anna elamisluba inimestele, kes on tõeliselt ohus. Kirikud ja vallad saavad integratsiooniga hakkama. Meil oli pool miljonit põgenikku pärast II maailmasõda, nüüd on 30 000. Nad on küll natuke erinevast kultuurist, aga saame hakkama.

Te räägite head eesti keelt. Milline on teie side Eestiga?
Aitasin taastada Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut 1996–1999. Mul on siin palju sõpru, keda külastan hea meelega.

Jagage oma kogemusi Vormsi oikumeenilisest palverännakust.
Palverännak on ilus sümbol kristlaste elust: rändame risti järel, on raskusi ja rõõme, päikest ja vihma. Oleme koos: aitame, ootame, räägime. See, et kohalike kirikute inimesed saavad sõpradeks ja tegutsevad koos, ongi tõeline oikumeenia. On rõõm näha, et Eestis see toimib.

Kas on midagi, mida tahate öelda Eesti kristlastele?
Öeldakse, et Eesti on Euroopa kõige sekulaar­sem riik. Kui struktuurid kõrvale jätta ja keskenduda sellele, mida kirikud Eesti ühiskonnas teevad, ning jälgida, kes käivad kirikus, siis vahe ülejäänud Euroopaga pole suur. See on pigem küsimus sellest, kas klaas on pooltühi või pooltäis.
Mul oli rõõm osaleda sellel oikumeenilisel palverännakul ja selle põhjal võin öelda, et klaas on pooltäis. Eestis on palju head, siin võib näha usku ja initsiatiivi, on kirikuelu. Ristiusk on elus.
Ka kontakt valitsusega, mis mul oli reedel, oli väga optimistlik. On hea, et kirikud on Eesti riigis oma koha leidnud, et teil pole ühe kiriku suurt enamust ja ehk ka see, et pole liiga palju ressursse. Võib-olla on Jumal meid siin nendest vabastanud, et võiksime siiralt, tõeliselt südamega uskuda. Muidugi rahapuudus on ka raske, aga ehk on siis ka enam õnnistust.
Kätlin Liimets

Ülempreester Heikki Huttunen
Sündinud 1. veebruaril 1960 Seinäjoel Soomes
1985 teoloogiamagistri kraad Helsingi ülikoolist
1984. aastal ordineeriti diakoniks, 1985. aastal preestriks
1985–1989 Kirikute Maailmanõukogu noorte osakonna juhataja
1989–1994 Helsingi õigeusu noortetöö preester
1994–2006 Espoo uue mitmekultuurilise õigeusu koguduse preester
1993–1995 Syndesmosi (õigeusu noorte maailmaliit) president
1996–1999 EAÕK üldvikaar (aitas taastada Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut)
2006–2013 Soome Oikumeenilise Nõukogu peasekretär
2015. a valiti Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretäriks

Isa Heikki Huttunen osales augusti keskel oikumeenilisel palverännakul Vormsil.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)