Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Heiki Haljasorg: ajalootund peaks panema õpilased mõtlema

02.05.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Heiki Haljasorg on õpetaja, kes oma tundides väärtustab väärtuskasvatust. Erakogu

Heiki Haljasorg, kes hiljuti kaitses Tallinna Ülikoolis doktoritöö „Ajaloo õppeaine eesti õppekeelega üldhariduskoolide õpetamise plaanides, õppekavades ja aineprogrammides 1874–2016“, tunnistab Eesti Kirikule antud intervjuus, kus ta tutvustab oma uurimisvaldkonda, et ideoloogiavaba ajalookäsitlust paraku olemas ei ole.

Teie doktoritöö vaatles pikka perioodi Eesti koolihariduses, aastaid 1874–2016, mil seda mõjutasid erinevad riigikorrad ning sellest tulenevalt erinevad ideoloogiad. Milline periood teie hinnangul on kooli tegemisi kõige vähem mõjutanud?
Kõik Eesti ajalooperioodid on Eesti kooli tegemisi mõjutanud, aga iga perioodi mõju on olnud erinev. Näiteks Eesti ajal oli oluline Eesti ajaloo kesksus ning ka Soome ja Ungari hõimusuhete rõhutamine, nõukogude ajal oli Venemaa ajaloo kesksus, klassivõitlus ja töölisliikumise ajalugu ning taasiseseisvunud Eestis on olnud tähtsal kohal inimsusvastaste kuritegude käsitlemine ja digivõimaluste kasutamine.
Ajaloo õpetamise plaanides, ainekavades ja aineprogrammides on osa sündmusi mainitud, aga teised on „unustatud“ mainimata. Mõnikord ka erinevaid sündmusi nimetatud erimoodi, näiteks Jüriöö ülestõusu on nimetatud Harju mässuks (Saksa ajal) või talurahvasõjaks (nõukogude ajal). Mõnikord on nõutud paljude ajalooliste isikute tundmist, aga mõnikord pole peaaegu kedagi olnud vaja teada.

Mõistetavatel põhjustel rõhutate, et ajalooõpetus on väga ideoloogiatundlik valdkond ja koguni, et ideoloogiavaba ajalooõpetust pole olemas. Kas see väide on midagi, millega tuleb leppida, kuna seda asjaolu pole võimalik muuta; võib leppida, kuna seda asjaolu ei olegi vaja muuta; ei tohiks leppida ning peaks koondama jõupingutused selle ennetamiseks tulevikus?
On tõsi, et ideoloogiavaba ajalugu ei ole olemas (variant nr 1). Aga selle leevendamiseks saab teha seda, et panna kõik käsitlused lühidalt ja ausalt kõrvuti. See on hea põhjus ka kasutada ajalooallikate analüüsiks allikakriitikat, mis on ajalooõpetuses samuti väga oluline. Igal autoril on oma maailmavaade, aga kui on aus tõe taotlus, siis on võimalik tõele ikkagi pisut lähemale jõuda, isegi kui päris tõeni me ei jõua.
Mõnikord aga on võimalik ka tõeni jõuda. Näiteks eitati pikka aega MRP salaprotokollide olemasolu, aga praegu ei vaidlusta seda minu teada enam üksi ajaloolane ning on koguni selgunud, et isegi Brežnev luges seda salaja.
Parim ajalooõppematerjal paneb õpilased vastandlike ajalooallikate põhjal mõtlema, kuidas küll on juhtunud nii, et ühest ajaloosündmusest saavad mõnikord eri inimesed ja rahvad nii erinevalt aru ning mida ja kuidas meil oleks võimalik ajaloost õppida.

Nimetate, et ajalooõpetusel on oluline roll maailmas orienteerumiseks ja elus toimetulemiseks. Kuivõrd aitab tänases Eesti koolis pakutav ajalooõpetus õppuritel maailmas orienteeruda? Kas pakub selgitusi, miks toimuvad sellised sündmused, nagu toimuvad – Eestis ja maailmas?
See on tõsi, et ajalooõpetusel on oluline roll maailmas orienteerumiseks ja elus toimetulemiseks. Kui me ei oleks analüüsinud, mis Eestis juhtus 1939–1940, siis ei oleks me tõenäoliselt nii selgelt aru saanud Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise vajadusest 2003. aasta rahvahääletuse eel.
Eesti ajalooõpetuse üks murekoht on see, et ajalootundide arv üldhariduskoolis on viimase 100 aasta väikseim (tõsi, on küll ka aastaid, kus seda ei ole võimalik väga täpselt tuvastada). Iisraeli-Palestiina konflikti või USA-Venemaa vastasseisu või nüüdset Prantsusmaa-Saksamaa sõprust ei ole võimalik mõista ilma ajaloota. Ka praeguste keerukate Eesti-Venemaa suhete põhjusi tuleb otsida ajaloost.
Kui rääkida veel ajalooõpetuse võimalusest, siis üks suurepärane võimalus on lasta õpilastel kirjutada arutlusi, kus nad peavad tegema väärtusotsuseid. Näiteks, kas 1939. aastal oleks Päts pidanud keelduma baaside lepingust, või kelle poolt ma oleksin tahtnud olla Liivi sõjas, või kas ma oleksin olnud vaarao Echnatoni reformide poolt või vastu, või kas ma oleksin keskaegsel Liivimaal tahtnud olla vaimulik, feodaal, kaupmees, käsitööline või talupoeg, või kas Babüloni rippuvate aedade peale raha kulutamine oli õigustatud, või kas ma oleksin olnud Hiina müüri ehitamise poolt või vastu.

Veel ideoloogiast. Kui teadaolevalt on Eesti riiklikes ajaloo ainekavades välditud otsesõnalist Eesti identiteedi tähtsustamist, siis kas teie kui tegevõpetaja ning kasvatusteadlase hinnangul on selline ettevaatlikkus otstarbekohane ja mõistetav või võiks sellesse kurssi tuua muudatusi?
5. klass võiks jääda Eesti ajaloo keskseks, sest see vastab printsiibile „lähemalt kaugemale“. Samuti oleks halb, kui 11. klassis Eesti ajaloo kursus kaoks. Sellest peaks esialgu piisama, et hoida ajalooõpetuses meie Eesti identiteeti.
Samas on identiteedi tähtsustamine õrn teema, sest paljud meie hulgast mäletavad nõukogude aega, kus toimus n-ö ideoloogiline kasvatustöö. Väärtuskasvatus ajalootunnis on aga suur võimalus ja sellest ei peaks loobuma. Aga see ei peaks käima väärtuste pealesurumise kaudu, vaid arutluste kirjutamise, nende ettelugemise ning sellele järgneva rahuliku ja sõbraliku suulise arutelu kaudu, mis oleksid väärtusotsustega seotud.
Ja heas mõttes on isamaaline kasvatus ka see, mida me ise teeme ehk meie eeskuju. Kas 24. veebruaril on meie kodumaja küljes sinimustvalge lipp või kui me elame Tallinnas, kas me võimaluse korral ei pelga vara tõusmist ning läheme vaatama Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu heiskamist.

Olete olnud seotud mitme kristliku üldharidusliku kooliga. Kuivõrd toetavaks hindate nende koolide (Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tallinna Toomkool) väärtushinnanguid konkreetselt ajaloo õpetamiseks ja õpitulemuste saavutamiseks?
Kui ma ise olen ajalugu õpetanud, siis arvan, et minu tundides on alati olnud väärtuskasvatus ajalooõpetuses tähtsal kohal. Ka Eesti ajaloo näitlik ülekooliline läbimängimine on kindlasti olnud selle eesmärgi teenistuses (1869. aasta üldlaulupidu või 1918. aasta Eesti Vabariigi väljakuulutamine Tallinnas).
Usun, et iga ajalooõpetaja igas koolis annab endast parima, et õpilased orienteeruksid ajaloos ning et nende õpilased õpiksid tegema heade kavatsustega otsuseid ning et nad näeksid ette ka nende otsuste võimalikke tagajärgi.

Oma töös teete ettepanekuid ajalooõpetuse ratsionaalsemaks korraldamiseks tuleviku üldhariduskoolis. Palun nimetage olulisemad punktid, mis teie hinnangul oleks vajalikud.
Ma vastaksin laiemalt, kui oli minu doktoritöös, sest seal ma uurisin eeskätt ajaloo õpetamise plaane, ainekavasid ja aineprogramme.
Ideaalis peaksid ajaloo riiklik ainekava ja ajalooõpik kulgema sünkroonis, nii et küsimust, kas õpetatakse ainekava või õpiku järgi, ei tekikski. Ajalooõpiku juurde peaksid käima ka e-testid, e-õppefilmide varamu, e-audiovaramu, ajaloo rollimängude stsenaariumid ja e-õpetajaraamatud koos tunnikonspektide näidistega. Iga õppetunni kohta käivad küsimused ja ülesanded peaksid lähtuma Bloomi taksonoomiast, st hõlmama teadmiste, mõistmise, rakendamise, analüüsi, sünteesi ja hindamise tasandit.
Iga sajandi kohta keskajast kuni tänapäevani võiks õpikus olla Euroopa kaart, kus iga maa kohta on esile toodud mõni oluline isik (näiteks 17. sajandi puhul Forselius Eestis, Richelieu Prantsusmaal, Gustav II Adolf Rootsis, Cromwell Inglismaal jne). Kõik õpikus nimetatud kohanimed ja isikute pildid peaksid olema õpiku kaartidelt leitavad, kasvõi õpiku lisas. Ajaloomõistetele võiks gümnaasiumis õpiku lisas anda nende inglis-, saksa-, vene- (või isegi prantsus-, rootsi-, ladina-) keelsed vasted, mis hõlbustaksid ajaloohuvilistel õpilastel edaspidi erialakirjanduse lugemist.
Me vajame häid vastandlike ajalooallikate kogumikke ja mõtlemapanevaid küsimusi, mis sunniksid meid küsima, et kuidas meil oleks võimalik ajaloost õppida. Ja ajaloo ainekavade puhul peaksid olema kirjas sisu valiku kriteeriumid, ainekavad võiksid olla kirjutatud klasside, mitte kooliastmete kaupa ning ajalootundide arv võiks olla kogu üldhariduskoolis sama suur, nagu oli vanal Eesti ajal (1918–1940).

Millega sisustate nüüd oma aega, kui doktoritöö on tehtud ja kaitstud?
Töötan Tallinna Toomkooli õppealajuhatajana, Vanalinna Hariduskolleegiumi filosoofiaõpetajana, Eesti Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimehena ning Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuhina. Lisaks teen Raadio7-s saadet „Roosiaed“ ning Pereraadios klassikaliste raamatute sarja „Õhtumaa loss“.
Ja kui on vaba aega, siis külastame koos perega mõnda saart või mängime koos lastega malet. Mulle endale meeldib teha hommikujooksu, käia jalutamas, imetleda sinimustvalget lippu Tallinna Pika Hermanni tornis, lugeda mõnd head raamatut või kuulata mõnda kaunist keskaegset, renessansiaegset või barokset muusikapala (näiteks Palestrina, Händel, Vivaldi, Lully) ning imetleda mõne keskaegse kiriku või kloostri ilu.
Suure põnevusega ootan ka paavst Franciscuse visiiti, Eesti Kirikute Nõukogu sügisest hariduskonverentsi Tallinna Püha Vaimu kirikus ja Tallinna Toomkooli 700. sünnipäeva.
Liina Raudvassar

Heiki Haljasorg
Sündinud 1977 Tallinnas
On ajakirjanik ja haridustöötaja
Lõpetas 2000. a Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduste alal ja 2004. a Tartu Ülikooli ajaloo alal
2017. a sai Tallinna Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi kasvatusteaduste alal
1997–2001 Nissi Põhikooli ajalooõpetaja
2001–2005 Tallinna Ühisgümnaasiumi ajaloo- ja filosoofiaõpetaja
2005–2014 Tallinna 32. Keskkooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
2011–2015 Tallinna Ülikooli pedagoogilise seminari filosoofia ja kasvatuse ajaloo lektor
2014–2016 Tartu Katoliku Hariduskeskuse direktor
2016 Tallinna Toomkooli õppealajuhataja ja Eesti Kirikute Nõukogu haridustöö projektijuht
2017 Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi filosoofiaõpetaja
Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Ajakirjanike Liidu, Laurentsiuse Seltsi ja Eesti Ühiskonnaõpetajate Seltsi liige
On abielus, peres poeg ja tütar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)