Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Heebrealaste kirja sõnum

27.05.2015 | | Rubriik: Teoloogilist

Heebrealastele kirjutatud kirja vastuvõtnud kogudusel oli mitmeid probleeme, mis olid sarnased kõigil kogudustel 80 pKr toimunud tagakiusude ajal. Osaliselt olid aga mureküsimused tüüpilised just sellele kogudusele. Kõige nähtavam neist oli osa inimeste soovimatus kuulata Jumala sõna. Autor kirjutab: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks»  (Hb 10:25).

Mäejutluses ütleb Jeesus: olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas (Mt 5: 12). Paulus ütleb kirjas heebrealastele, et uue lepingu kõige püham paik on taevas. Repro

Peale soovimatuse kuulata Jumala sõna oli raskusi ka Jumala sõna õpetuse mõistmisel. Sellele pöörab kirja autor tähelepanu, kui käsitleb Kristuse ametit: «Sellest oleks meil palju rääkida, aga see on raskesti seletatav, sest te olete jäänud kuulmisele tuimaks» (5:11). Koguduses valitses suur kiusatus minna kaasa muu maailmaga. Sellega kaasnes oht minna ajastu vaimsusest kaasahaaratult eksiteele (2:1).
Koguduse jaoks oli eriti raske see, et mitmed inimesed olid paadunud. Paadunud süda on kõva nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes (3:8) ja see ei tuksu elava usu rütmis. Sõna ei puuduta kuulajat. Kibestumine on paistnud välja mitmetes inimestes ja erinevatel põhjustel. Mitmed olid ebausu võimuses (3:6–19).

Hingehoidlik lähenemisviis
Kuidas kiri heebrealastele käsitleb probleeme? Suurimaks mureks oli soovimatus kuulata Jumala sõna. Teisalt oli kirja ainus viis asju mõjutada just sõna kaudu, mis tuli esile koguduse keskel peetud jutluses. Aga kuidas läheneda kuulajale, kes tegelikult ei soovinud kuulata?
Heebrealastele kirjutatud kirja suur väljakutse oli panna kurdid kõrvad kuulma. Oht oli lukustada kõrvad lõplikult. Sellest teadlikuna käsitleb kirja autor asju peenetundeliselt ja õrnalt. Ta ei hakka süüdistama kuulajaid ja osutama nende puudustele. Selle asemel viitab ta esmalt Jumala headele tegudele: «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu» (1:1j).
Kirja sissejuhatus kasvab välja koguduse soovimatusest kuulata Jumala sõna. Kiri heebrealastele avab kurdistunud kõrvu, näidates, et tegu on sellega, et Jumal ise on kõnelnud ja kõneleb koguduse keskel püsivalt. Minevikus kõneles Issand prohvetite suu kaudu. Ja nüüd kõneleb Jumal meile oma Pojas.
Kõne sissejuhatus seostub ka koguduse jumalateenistuse kuluga. Enne seda on loetud ette piiblikohad Seadusest ja Prohvetite raamatust. Järgnev manitsuskõne seostub just ette loetud Jumala sõnaga: «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu.» Päästeajaloo tipp saabub sõnades «on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu». Nii üritab kiri mõjutada neid, kes on «jäänud kuulmisele tuimaks» (5:11).

Asjade nimetamine õigete nimedega
Heebrealaste kirjas on kaks peateemat. Esimene on Jumala kõnelemine prohvetite suu läbi ja Pojas. Teine peateema on selles, mida Jumala Poeg meie eest on teinud: «pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas» (1:3).
Kõne sissejuhatusele (1:1–4) järgneb narratiivne ehk jutustav osa (1:5–2:18), mis valmistab ette kõne peaosa esitamist, kõneldes Jumala Poja inimeseks ja ülem­preestriks saamisest selleks, et lepitada kõigi inimeste patud.
Sellele järgneb kõne kolmas osa, mis on peaosa, olles argumenteeriv ehk põhjendav (3:1–13:19). Selles käsitletakse koguduse raskeid asju neid nende õigete nimedega nimetades. Kuulajate seisukohalt võttes on selleks aeg küps. Seda nõudlikku osa alustab autor kuulajale südamliku üleskutsega lähenedes: «Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale» (3:1).

Ülempreester Melkisedeki korra järgi
Kõneleja sooviks ja eesmärgiks on avada kurdistunud kõrvad selleks, et kuulda nii õpetust, nõuannet, manitsust kui ka lohutuse sõnu.
Jumal on kutsunud seda kogudust oma Poja evangeeliumi kaudu. See Jumala kutse kehtib veel praegugi. Aga kutse vastuvõtjad peaksid nägema ja mõistma oma olukorda. Enda olukorra nägemine on teatavasti raske. Kiri heebrealastele suunab oma kuulajaid vaatama sõna peeglisse. Selle hoiatavaks pildiks on rahvas kõrberännakul (3:7–4:11).
«Aga peaasi selles, millest siin räägitakse, on see: meil on selline ülempreester, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas, kes talitab pühamus ja tõelises lepingutelgis, mida ei ole püstitanud inimene, vaid Issand» (8:1–2).
Kristuse kannatamine ja surm tähendab seda, et ta viis läbi pattude lepitamise vana lepingu ohvriteenistuse järgi. Kristus ohverdas iseennast ja läks oma vere läbi kõigepühamasse paika taevas. Jumal oli kuulutanud tema ülempreestriks Melkisedeki korra järgi (5:10).
Uue lepingu kõige püham paik on taevas. Selle kõige pühama altari ääres teenib Kristus meie ülempreestrina. Uue lepingu kogudus koguneb siinses ajas. Koguduse koosolek on uue lepingu telkmaja pühakoda. Usu läbi avaneb vaade ja side kõigepühama paigaga ja seal teeniva ülempreestriga.
Kristus teenib ja palvetab meie eest igal ajal. Ta on tema nimel kokkukogunenud koguduse keskel. Seepärast ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist (10:25).

Õpetus usust
Kiri heebrealastele on tuntud õpetuse poolest usu olemusest (11. ptk). Sellesse kuulub kaks peaasja. Usk tähendab lootust ja usk tähendab nägemist.
See, mida loodetakse, ei põhine mitte meie vahelduvatel kogemustel, vaid usul, mis baseerub omakorda Jumala sõna antud igavestel tõotustel. Julgustavate eeskujudena tuuakse ära vana lepingu esindajad alates Aabelist, Noast, Aabrahamist ja Moosesest. Nad käisid igavese elu lootuses. Nad nägid ees ootavat võidupärga ja tegid usu jõuga oma elu valikuid selleks, et see võita.

Lõppvaatepilt: pilk Jeesusele
Meie Issand Jeesus Kristus on usu alustaja ja täidesaatja. Vana lepingu usklikud on heebrealaste kirjas pilv tunnistajaid, kes ümbritsevad uues lepingus võidujooksjaid. Nad on võitjatena sihile jõudnud, otsekui võistlusraja tribüünidel aukohtadel. Ja võitjatena innustavad nad meid oma eeskujuga.
Kirja autor juhib sihile pääsenute koori, mis ülistab võitnud Talle ja manitseb meid selleks hetkeks, kui finiš terendab ja finišilint ootab mahajooksjat: «Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.» (12:1–3)
Keijo Nissilä
Ajakirjast
Siionin Lähetyslehti (nr 10, 2014)
Tõlkinud Kaido Soom

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)