Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Hedi Vilumaa: oluline on ühise mõistmise kujundamine

28.06.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Hedi Vilumaa

Hedi Vilumaa: naudin hetki ja püüan kasutada teadlikult aega. Erakogu

EELK Kõpu ja Suure-Jaani koguduste vaimulik Hedi Vilumaa tähistas 12. juunil oma esimest juubelit. Ühtlasi täitub Hedil tänavu 15 aastat Kõpu koguduse õpetajana. Laupäeval, 15. juunil pidasid kogudus ja õpetaja sel puhul Kõpu kirikus tänupüha „Elus, ses imetaolises paigas“ – kokku olid kutsutud juubilari ja koguduse sõbrad, et ühise teekonna eest Jumalat tänada ja tema andidest rõõmustada.

Eesti Kiriku palvel vestles Hedi Vilumaaga tema juubeli eel Marko Tiitus.

Me kõik tuleme oma lapsepõlvest. Mida sina oled oma kodust ja vanematelt kaasa saanud?
Hedi Vilumaa: Pean kalliks ja oluliseks pere pärandit ja kodukohti. Ema poolt olen seotud Viljandi, isa poolt Tallinnaga. Vanavanemate talu Viljandi külje all ja Kalamaja paigad on praegugi hoida ja kasutada.
Mul oli õnnelik lapsepõlv, on kokkuhoidev pere ja suguvõsa. Vanavanemad mõjutasid palju. Tallinnas käidi teatrites, kohvikutes, muuseumides, vanaisa vedas lapsi mööda vanalinna, rääkis lugusid ja legende. Aasal oli esil eeskujuliku talupidamise ja seltsielu joon; sinna sõideti üle Eesti ilu- ja õunaaeda ning dendroparki vaatama. Härratamine ja prouatamine, tänaval kübara tõstmine ja muu väline korrektsus oli tavaks, labasus puudus.
Ilusad kodud, laste mõtteilma kujundamine, kindlameelsus ja uhkus, leebus ja krutskite tegemine on olnud hea alus oma elu jaoks. Sain kaasa ilumeele ja kunstiande, lugemis-, loodus- ja seiklushuvi, sihikindluse ja elujulguse. Kannan maainimese konkreetset mõttelaadi ja linnainimese muretut elegantsi.
Mõtlen nagu Paulus Fl 4:12: „Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses.“ Töökus, ettevõtlikkus ja elurõõm kandub edasi – näen seda oma tublide laste pealt. Pärandus on võimas!

 Milline on olnud sinu kujunemine kristlaseks ja vaimulikuks? Keda nimetad oma peamisteks eeskujudeks ja mõjutajateks sellel teel?
Elasime lapsena nagu sabati reegli järgi – igal reedel oli koristamine ja siis algas nädalavahetus; peeti puhkust ja kirikupühi. Aegu eristati ja väärtustati tasakaalukat elu tagavat rütmi.
Perekonna piiblist õppisin lugema gooti kirja, papa jutustas väljamõeldud piibliainelisi lugusid, kus seiklesid kolm sõpra: Im, Am ja Seebaot. See kõik kujundas, midagi ei surutud peale. Jumalasuhteni jõudsin noorena isikliku vastutuse teemat analüüsides. Teoloogiahuvi kasvas Soomes õppides. Kui EELK UI lõpetamise eel tuli teha otsus, kas jätkata pastoraalseminaris vaimuliku kutse saamiseks või mitte, siis kaalusin seda tõsiselt ja lõpuks oli minek kindel.
Juba varem oli Vello Salum üks olulisi suunajaid, tema mind ristis, konfirmeeris ja laulatas. Ühelt poolt oli siduv tema isamaaline tegevus, kuid ka sügavam elu mõtestamise viis. Rahumeelse kristluse esindajana võrdlen teda kirjanik Mika Waltari nn vaiksetega, kes Jeesuse järgimisest ja palves elamisest ei teinud palagani enese upitamiseks.
Jaan Kiivit jun mõjutas oma korrektse sõna, tarkuse ja teoloogilise sirgeselgsusega, tema juhendas usaldavalt ajal, mil olin EELK esindaja Euroopa Kirikute Konverentsi Keskkomitees. Seppo Alaja, Laine Villenthal ja Urmas Petti olid head sõbrad, julgustajad ja toetajad. Randar Tasmuth on oma põhjalikkuse ja idealismiga innustanud.
Õpingud ja suhted Soomes ning Saksamaal on andnud hulga inspireerivaid kontakte sealsete teoloogide ja vaimulikega. Väga heade vaimulikest sõprade kõrval on erinevate elualade inimesi, kes mind mitmel moel kinnitavad. Hindan seda, kui mõte, sõna ja tegu käivad koos, silmakirjalikkust ja rumalust ei talu.

Oled 15 aastat teeninud vaimulikuna EELKs ning pühendanud need aastad Kõpu kogudusele, kelle hingekarjane sa oled. Praostina võin öelda, et selle aja jooksul on Kõpu kirik saanud uue välisilme, kogudus on hoitud ja elujõuline ning avatud kogukonna ja tema liikmete poole. Kui sa korraks astud piltlikult öeldes kõrvale ja vaatad tagasi, siis mida pead tehtust ja kogetust kõige olulisemaks?
Olen ratsionaalsust ja mõistuspärasust hindav inimene, kes jätab ruumi ka Jumala ja inimeste tegutsemisele või vingerpussidele. Arvestasin 2003. aastal Kõppu minnes, et ühe põlvega peaks suutma välist ja sisulist pilti muuta. Läks veidi vähem, oleme olnud julgemad paluma ja tegutsema!
Arvan, et kõige olulisem on kasvatada ja suunata inimesi ja nende meelsust, õpetada enesekesksuse asemel nägema tervikut. Kui see õnnestub, siis hoiab kogukond oma kodu ja pühakoda, traditsioone ja üksteist, hakkab märkama selles väärtust. Oluline on ühise mõistmise kujundamine, kirikuga seonduva tutvustamine, inimlikult lähedale toomine.
Selleks läksin mina Kõppu või läheb keegi teine kuskile mujale – kinnitama seda, et me ei ole üksi; et me ei pea kartma, häbenema, enese või teiste elusid mingil põhjusel hävitama; et me elame, jaksame ja püsime ka üle surma koos Jumalaga. See on ilus ja tõde täis lugu, et meis kõigis on kaduva kõrval kadumatu, häviva kõrval hävimatu ja ajaliku kõrval igavene pool. Kui me esimest märkame kõik, siis teist poolt paneme tähele vähem.
Aga just see kannab, vaim hoiabki keha üleval. Nõndasamuti kannab väline pilt korras ja ilusast kirikust sisemist pilti selgest ja tõesest ideest. Osa vilju tehtud tööst on näha ja see on tore. Olen väga tänulik neile, kes mind on toetanud ning palve, mõtte ja teoga kaasa tulnud, ning neile, kes juba ammu tänase töö edenemiseks seemne mulda panid.

Milline on sinu argipäev maakoguduse õpetajana? Millistest töödest ja toimetustest see koosneb? Kes on need inimesed, kellele saad toetuda oma igapäevatöös?
Kogudused on nagu suured talud, kus igal ajal on oma tööd. Argipäev jaguneb kolmeks: on põllutöö, paberitöö ja mõttetöö. Põllul ehk väljas olemist on palju, on avalik ja regulaarne vaimulik teenimine, esinemised, koosolekud, kohtumised, ehitus- ja kinnisvaraga seotud tegevused.
Paberitööd on hulk, sekretäri või korralist abilist ei ole. Ametlik kiriklik, riiklik, raamatupidamise jms dokumentatsioon kantseleis peab olema korras ja on ka. On strateegiate koostamine, juhtimine ja analüüs, koostöö partneritega. On majanduse juhtimine, eelarve ja lepingute koostamine ja täitmine. Arhiiv ning infopank inimestest ja ajaloost peab töötama. Suure mahu annavad projektid – koostamisest aruandluseni on väga pikk ja mahukas töö.
Mõttetöö alla liigitan lugemise, mõtlemise, tekstide, analüüside, artiklite, intervjuude, saadete jms koostamise ja avaldamiseni. Teatud osas saan abilisi ja vabatahtlikke appi ja selle eest olen tänulik, inimesed teevad tööd südame ja hoolega.
Tänan Kõpu koguduse juhatuse ja nõukogu liikmeid ning vabatahtlikke, kes on suureks toeks. Tänan hea koostöö eest mitmeid asutusi ja omavalitsusi, meie riiki. Kõige suuremaks abiks pean kaasa mõtlemist ja elamist, teod lisanduvad juba iseenesest.

Oled möödunud kevadest ka Suure-Jaani koguduse hooldajaõpetaja. Mida see amet endaga kaasa on toonud?
Esmalt tohutu tööhulga, sest kogudus on vajunud oma muredega sügavale, olukord on raske. Tagama peab toimiva majandamise ja taaskoguma kogudust, palju tegelen kinnisvara küsimuste ja erinevate suhete loomisega. Väline abi nende ülesannete juures on vältimatu, samuti tuleb koguduse juhtorganitel võtta selge vastutus töö edenemiseks.
Käsil ja ees on hulk ülesandeid, on teostamist ootavaid ideid ja mõtteid. Koguduselt oodatakse koostööd ja vaimuliku teenimise osakaal suureneb. Suure-Jaanil on piisavalt potentsiaali tõusta Kesk-Eesti üheks tugevamaks koguduseks, aga selleks kulub hulk aega ja head tööd.

Oled viimased kümme aastat teeninud Viljandi haiglas kaplanina. Kas see segab või pigem täiendab kogudusevaimuliku tööd?
Kindlasti täiendab. Teemad ja olud on tihti rasked, haiglas võivad olla käes elu suurtele küsimustele vastamise ajad, mil tuleb otsustada elamise ja suremise asjade üle. Vaimulikus teenimises on sellistel hetkedel inimese kõrval seismine oluline ja eluliselt vajalik. Kaplan on ka sillaks patsientide, klientide, töötajate ja omaste ning kiriku vahel.

Oled aastaid vedanud Ühenduse Naised Teoloogias tegevust ja kuulud praegugi selle juhatusse. Kuidas naisvaimulikud Eesti kirikus end tunnevad?
Kümme aastat ÜNT esinaisena andis suurepärase töökogemuse nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil, seejärel andsin ameti teadlikult üle. Üheks olulisemaks saavutuseks pean kiriku põhikirja mõtestamist ja sõnastamist sel alusel, et meil ei eristataks vaimulikke soo järgi.
Naiste ordineerimise praktika kaitsmine ei ole kerge ülesanne, sest nõuab teoloogiliselt põhjendatud mõtte kujundamist ja see vajadus ei kao. ÜNT esindab arusaamist, et inimeste võrdväärsus peab kehtima ja saab kehtida ka kirikus.
Meie naisvaimulike põli on olnud raskem kui praegu, kuid kohtame endiselt olukordi, kus naiste ordineerimist nähakse negatiivselt ja kus naiste teenimist piiratakse. See näitab, et kirikus kui osaduskonnas puudub ühine arusaam inimesest. See tähendab aga puudulikku osadust. Teoloogiate paljusus, nende võitlus ja konkurents taandub lõpuks ikka inimlikkusele, teise austamisele ja armastamisele. Kuni see mõõde kirikus või mujal puudub, on asi poolik ja läbi mõtlemata.
Sama kehtib ka teiste mingil põhjusel tõrjutute ja väljajäetute kohtlemisel. Me peame lõikama kristluse mõtte luuni läbi! Kristus ise läheb nagunii sügavamale, aga meil tuleb teha seda, mida meie saame – ei saa muganduda väljakujunenud mõttemallidega.

Kuidas sa kõige muu – lisaks ülal nimetatud ametitele veel doktoriõpe Tartu ülikoolis – kõrvalt puhkad ja lõõgastud? Kuidas värskendad ja hoiad suhteid oluliste inimeste ja Jumalaga?
Tõsiasi on see, et ma ei käi tööl, vaid teen endale meeldivaid asju. Naudin hetki ja püüan kasutada teadlikult aega. Teen aia- ja maatöid, kolan ringi linnas, maal ja metsas, otsin ja vaatlen huvipakkuvaid taimi, isikuid, hooneid. Siis on suur rahulolu leitud seoste üle! Käin näitustel ja kontsertidel, loen ja logelen. Nalja peab saama!
Pere ja sõbrad olgu ümber – mõttekaaslastest targad abikaasa Toivo ning lapsed Loone ja Priidik, lisaks kõik teised omad ja kindlad. Me maja ja aed on avatud kõikidele, seda naudime. Olen tänulik selle õnneliku elu ja sõpruse eest ning kahetsen, kas suudan midagi anda vastu. Jumalaga on lihtne – ta on alati ligi, see Inimesearmastaja ja Imeline Nõuandja. Muudkui jutustame, tema hoiab, ilma ei püsiks.

 Joonas Hellerma küsib „Plekktrummi“ külalistelt kultuurisoovitust. Mina palun sinult Eesti Kiriku lugejate jaoks üht „kirikusoovitust“ algavasse suvesse.
Soovitan esmalt iseennast nagu Raja Teele – tulge Kõpu kirikusse, see paik väärib külastamist! Kultuurisoovitus ikka ka ja see jääb septembrisse – Pärdi päevad ja „Surmatants“.
Marko Tiitus

Hedi Vilumaa
Sündinud 12.6.1969.
Ristitud ja konfirmeeritud 1989 Pilistvere kog. Ordineeritud õpetajaks 8.8.2003.
Kõpu Peetri ja Suure-Jaani koguduse õpetaja, haiglakaplan.
Haridus: Helsingi ülik 1991–1993 (religioonipedagoogika), UI 1997–2003 (dipl), TÜ 2007 (religiooniantropoloogia, MA), doktoriõpe alates 2008.

Pildigalerii:

Kõpu Peetri kirik, 1825, 1906. Klassitsistlik jumalakoda historitsistliku läänetorniga.Arhiiv

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)