Esileht » Arvamused » Kolumn »

Heast valitsejast pühakirjalise perspektiivi valgusel

04.08.2021 | | Rubriik: Kolumn
Kristjan Luhamets.

Mõelda ja kirjutada heast valitsejast on teha samm ideaalide maailma suunas. Juhi omaduste sidumine Piibliga lisab sellele katsele veel ühe mõõtme. 

Tosina aasta eest plaanisime koos teadlase Marek Strandbergiga kaasata soovijaid vabatahtlikku koostöövõrgustikku eesmärgiga leida vastuseid küsimusele, missugune võiks olla targa kodaniku sotsiaalne käitumine. Missuguste seostega on vaja arvestada kogu maailmas ja oma ühiskonnas selleks, et seada tulevikus toimetulekuks õigeid sihte? Missuguse käitumise korral oleks ühiskondliku elu korraldus vastutustundlik ja kestlik ja mis hõlmaks ka kogu loodut?

Igasuguse juhtimise juures on vajalik saada selgemaks maailmas ja ühiskonnas valitsevad seaduspärasused ning võtta need arvesse igapäevase elu korraldamisel. Tuleb leida need veendumused, mille alusel tehtavad läbipaistvad kokkulepped toetaksid väiksemate kogukondade toimimist, millistest omakorda saaksid suuremate ühiskondlike struktuuride eeskujud ja kaasavedajad. Alates väiksemast ja liikudes suurema poole. 

Targa kodaniku kohta öeldu peab veel rohkem paika, kui mõtleme juhtide peale. Väikest paikkonda edasi viinud juht teenib usalduse ka suurema üksuse haldamise jaoks. Pädevusest, aususest ning ustavusest algab valitsemine ja selle alusel sõnastatakse ka ootused valitsejate kohta.

Valitsemine on sellevõrra üldine tegevus, et me kõik valitseme või haldame kusagil midagi. Olgu selleks meie töölaud, korras kodu, talu, kool, ettevõte või vald. Nelikümmend aastat tagasi töötasin mitme aine õpetajana Haimre kaheksaklassilises koolis. Sellest noorusajast on kaasas palju häid mälestusi nii kolleegidelt kui ka Tasuja kolhoosi rahvalt. Sageli olen saadud kogemusi kasutanud hilisematel töökohtadel nagu Kose kirikus ja nüüd ka EELK Usuteaduse Instituudis.

Suur osa juhtimise võimest põhineb omaenda eluviisil ja kodul, seepärast rõhutan, et alustada on vaja perekonnast. Valitsedes iseennast valitseme juba kedagi ja hoolitsedes pere eest vastutame kellegi eest. Klassikaline perekond on ühiskonna püsimise ja arenemise alus. Alles seejärel võivad kaasinimesed hakata küsima, kas see kodanik võiks valitseda ka kogukonda või koguni riiki.   

Juba nimetasime usaldust ja see on kergesti mõistetav tunnus. Rongisõidul üks on vedurijuht ja teised usaldavad teda, julgevad öösel koguni magama heita. Ka kogukonna valitsemise õiguse võib saada alles siis, kui kõnealune isik on usaldatav. Õige valitseja vastutab valitsetavate käekäigu eest nii rahva kui Jumala ees. Mõlemalt poolt on valitseja saanud usalduse krediidi ja tal on tegelik vastutus ka siis, kui ta ise seda ei taju. 

Hea on see valitseja, kes tajub vastutuse kahetist loomust ning võtab seda arvesse. Kui me praegu oleme Eesti valitsejate usaldusväärsuse defitsiidi olukorras, siis ongi esmane tingimus usalduse taas leidmine ning tagamine.

Tark valitseja kaasab oma töösse tarku kaastöölisi ja kuulab nende nõuandeid enne otsuste langetamist ning suhtleb rahvaga tegelikult, mitte lihtsalt meediatehniliselt. Tark valitseja kuulab ka noomitusi ja teeb neist kaalutletud järeldusi. Heas valitsejas elab jumalakartuse juur, mistõttu ta teab ka seda, et on üks Valitseja üle muude valitsejate. 

Jumalat austav valitseja kuulab vajadusel meeleparandusjutlust ja võtab seda arvesse. Jumalakartuses peitub tarkuse algus, millele saab ja tuleb lisada muud mõistmist ning elukogemust. Kui president Konstantin Päts oleks kuulanud kolmekümnendatel aastatel prohvet Karl Reitsi nii linnaruumis kui ka presidendile isiklikult kõneldud manitsusi, siis võinuks meelt parandav rahvas kogeda vähem kannatusi.

Väikesele rahvale on elutähtis säilitada sügavuti minev kultuurimälu ja austada lisaks kirjutatud ajaloole ka rahva kollektiivset mälu, tema talupojatarkust ning eelnevate põlvkondade moraali. Paljus on nii, et just see, mis on toonud meid siia, viib meid ka edasi. 

Kunagi leerikoolis omandatud hoiakud aitasid kiuslikul Oru Pearul meelde tuletada seda, et enne armulauale minekut on vaja naabriga ära leppida. Kasvõi korrakski, mis on parem kui üldsegi mitte. Isiklik lepitus on üks ühiskondliku lepituse ja kokkuleppe nurgakive, mida me vajame ja mille suunas peame töötama.

Iseseisvus ja eneseväärikus lisavad inimesele mõjujõudu, ent silmas on vaja pidada seda, et uhkus ei võtaks maad. Pühakiri näitab, et uhkus tuleb enne langust. Hea valitseja ei kummarda võõraid kuningaid ega tee nendega salaja rahva eest peidetud kokkuleppeid. Ta ei ütle oma rahvale, et me peaksime omaks võtma dekoreeritud nimetustega, ent defineerimata ja ajaloos läbi kontrollimata võõrad „väärtused“. Ta edendab läbiproovitud väärtusi, mis pädevad nii kergel kui ka raskel ajal ning tugevdavad rahva elujõudu.

Tegime sammu ideaalide maailma suunas. Niisuguste inimsuhetega maailmas oleks ju päris hea elada. Aga natuke praegusest paremas maailmas elamine on ka ahvatlev, mistõttu see on proovimist väärt. Kui õnnestub, siis saame koos kujundada Eestit, millega oleme ise rahul ja millest oleme valmis laskma ka teistel õppida.

 

 

 

 

Randar Tasmuth,

teoloog

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)