Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Heameel sellest, mida Jumal laseb sündida

14.12.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

2003. aastal preestriordinatsiooni saanud Lea Kärson teenib Rõngu kogudust Tartumaal.  Erakogu

21. novembril jõudis oma esimese arvestatava juubelini 1. novembrist Rõngu koguduse õpetajaks kinnitatud Lea Kärson. Tal on aastatega omandatud rohkesti kogemusi ja teokssaamist ootamas vähemalt sama palju plaane.

Tähtpäevaline ise ütleb, et kiriku juurde jõudis ta umbes kolmekümneaastasena. «Kirik ei olnud mulle võõras ega tundmatu varemgi, sest vanaema ja vanaisa olid Martna koguduse liikmed ja nendega koos käisin mõnikord jumalateenistustel juba päris väikesena.»
Lapsepõlve usust teenimisvalmiduseni
«Vahepeal viis elu aga lapsepõlvekodust ja ka kirikust kaugemale. Ehk olid need vanavanemate palved, mis mind tagasi tõid. Igal juhul tundsin mingil eluetapil selget kutset ja vastusena sellele käisin leeris Martna koguduses.» Õpetajaks oli seal tookord Peeter Paenurm. Kui koguduse sekretär jäi lapsepuhkusele, pakuti Leale võimalust teda asendada.
«Nii sai minust Martna koguduse töötegija. Väikese maakoguduse juures on sekretär sageli selleks inimeseks, kes teeb kohapeal ära kõik vajaliku, alates kirikuteenija tööst kuni pühapäevakooli tundide andmiseni. Õige pea sai minust ka koguduse juhatuse liige ja sinodi saadik.
Ülesandeid tuli juurde ja tundsin vajadust teoloogiaõpingute järele. Nõnda alustasingi õppimist EMK Teoloogilises Seminaris. 2001. a õnnistas Lääne praost Tiit Salumäe mind jutlustaja ametisse.» Seminari järel oli praktika-aasta Jüri koguduses Tanel Otsa juhendamise all ja töö sealse abiõpetajana.
«Vaimulikutöös ongi olnud ikka eeskujuks need, kellega koos nendes kogudustes tööd tehtud ning kes oma suurematest kogemustest on palju õpetanud ja edasi andnud. Aga alati on olnud ka neid koguduseliikmeid, kes oma siira ja tugeva usuga on aidanud mindki vaimulikult tugevamaks saada,» kõneleb Kärson.
Ootuse ja lootusega Rõngus
Rõngu koguduses on Lea Kärson kaasa teeninud pisut üle kahe aasta. Alguses tundis ta end ajutise asendajana, tasapisi aga tuli arusaam, et sellest ajutisest võib välja kasvada midagi püsivamat. «Kogukonna ootusi kirikuõpetaja suhtes on raske sõnastada. Küll aga on mul aina rohkem tekkinud koostöökogemusi nii sotsiaaltöö kui kultuuri vallas. Arvan, et see on aeganõudev protsess. Eriti kui õpetaja on tulnud kaugemalt, ei ole nii-öelda omakandi inimene ja peab kogukonda sisse elama ning lootma, et sind omaks võetakse.»
Rõngu koguduse töös on suur rõhuasetus ka sotsiaaltööl ehk diakooniatööl, nagu seda kirikus nimetame. Koguduse sekretär Ülla Hunt käib regulaarselt hooldamas mitmeid abi vajavaid inimesi ja hea koostöö on kujunemas Rõngu hooldusravikeskusega, kus peetakse palvusi ja külastatakse inimesi ka palatites.
Tulevikku vaadates on aga koguduse inimeste eestvedamisel ettevalmistamisel projekt, mis hõlmaks mitut Lõuna-Eesti valda ning oleks suunatud pikaajaliste töötute ja sõltuvusprobleemidega inimeste aitamisele. Selle õnnestumine on praegu üheks oluliseks palveteemaks.
«Eks peab ise avatud olema ja püüdma vastata kõigile koostööpakkumistele. Samas on need ju võimalused teha kirikut nähtavaks ja tuua lähemale ka neile inimestele, kelle jaoks kiriku lävepakk on seni liiga kõrge olnud.» Oma viimase aja tegemisi meenutades kõneleb Kärson ka misjonäride külaskäigust, gruppi kuulusid nii soomlased kui sudaanlased, kes kõnelesid oma eksootilisest kodumaast. «Nad olid siin misjonikeskuse töötegija Kirsti Malmi eestvedamisel, külastasime koos Rõngu hooldusravikeskust, kohtusime valla rahvaga Rõngu rahvamajas, aga ka Valguta algkoolis.»
«Mulle endale on misjonimeelsust eriliselt süstinud nii õpingute aeg metodisti seminaris, kus misjonitööle pandi suurt rõhku, kui ka varasem kogemus EELK Misjonikeskuse töötegijana, kus ma osalesin piiblibussi projektis. Piiblibussiga sai käidud paljudes Eestimaa paikades ja kuulutatud evangeeliumi. Rõngus on misjonipõld üsna avar ja tööd selles valdkonnas nii palju, kui teha jaksad. Aga küllap on nii kõigis teisteski Eestimaa paikades,» arutleb tähtpäevaline.
Pühendumusega ja perega koos
Seda, kas kirik või kogudus toimib hästi või halvasti, on meil inimestena Lea Kärsoni arvates raske hinnata. «Subjektiivselt võime olla mõne kordaläinud asjaga rahul ja samas mõni ebaõnnestumine võib teha meele mõruks. Aga tegeliku, objektiivse hinnangu saab meie tegemistele anda üksnes Jumal. Ja võib juhtuda, et vahel need arvamused ei kattu.
Siin võib tuua kas või sellise näite, et vahel tundub enesele mõni üritus läbikukkununa, aga siis tuleb keegi ja ütleb, et ta sai sealt enda jaoks südant puudutava sõnumi. Ja vastupidi, mõni kõneleja meelest hea jutlus võib kuulajad täiesti külmaks jätta. Ehk ka elutarkusele toetudes olen õppinud mõistma, et vahel võivad väikesed asjad olla olulisemad, kui me oskame arvata, ja suured ettevõtmised kanda mitte nii suurt vilja, kui me loodame.
Vaimuliku töös pean oluliseks pühendumist. Seda tööd ei saa tulemuslikult teha muuseas ja keskendumata. Samas on vaimulikku varitsemas ka oht olla liiga enesekriitiline, eriti kui kõik ei lähe nii, nagu loodad. Kirikutöö on Jumala riigi töö ja meie oleme selles mõttes Jumala tööriistad. Me ei saavuta ka kõige rängema tööga rohkem, kui Jumal laseb sündida. Mul on hea meel, et igal pool, kus ma olen saanud teenida, on olnud pühendunud inimesi. Ka seda võib näha Jumala imena.»
Perekonna tugi on vaimuliku töös väga vajalik. «Ma ei kujuta ette olukorda, kui ma ei saaks loota oma pere toetusele. Minul on see, tänu Jumalale, olemas. Milles see toetus seisneb, on raske panna sõnadesse, see on lihtsalt tuntav ja turvatunnet tekitav. Kuigi vahel ka päris konkreetne.
Minu abikaasa Aivar on asjatundja igasuguse tehnika vallas ja tunneb ka elektritöid. Nii et selliste probleemidega tean, kelle poole pöörduda, ja ma tean ka seda, et ta aitab hea meelega. Kuueaastane tütar Helena aga lepib sellega, et ema läheb iga pühapäeva hommikul tööle ja pere ühised ettevõtmised tuleb sättida ema töökohustusi arvestades.»
Mari Paenurm

Lea Kärson
Sündinud 21.11.1961.
Haridus: Haapsalu I keskkool 1980, EMK Teoloogiline Seminar (cum laude) 2002, EELK UI pastoraalseminar 2003 (ordinatsioon. 8.08.2003).
Kirikutöö:
1995–2002 Martna koguduses sekretär, pühapäevakooli õpetaja, kirikuteenija, juhatuse liige, sinodi saadik (jutlustaja õigused 4.02. 2001),
2003–2004 Ida-Harju praostkonna vikaarõpetaja,
2004–2005 Jüri koguduse abiõpetaja,
2005–2011 Valga praostkonna vikaarõpetaja,
alates 1.11.2011 Rõngu koguduse õpetaja.
Abikaasa Aivar Kärson, tütar Helena (6a).
Loeb populaarteaduslikku ja psühholoogiakirjandust, meeldib silmaringi laiendada igas valdkonnas, tegeleb meelsasti ka aianduse ja sisekujundusega, jalutab looduses igal aastaajal.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)