Headuses on lõpp ja lähe

28.11.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Ükskõik, kui pikalt kestab maine tee,
vaid headuses on kõige lõpp ja lähe…
Need värsid hakkavad alati mu meeltes helisema, kui kuulen mainitavat tuntud heategija ja Rakvere Kolmainu koguduse juhatuse esimehe Karl Mäesepa nime.Ükskõik, kui pikalt kestab maine tee,
vaid headuses on kõige lõpp ja lähe…
Need värsid hakkavad alati mu meeltes helisema, kui kuulen mainitavat tuntud heategija ja Rakvere Kolmainu koguduse juhatuse esimehe Karl Mäesepa nime. Karl on see, kellesse invaliidid, eluheidikud ja vähekindlustatud inimesed iial usku ei kaota ning kelle soe silmavaade toob kaotatud lootuse taas käepuute kaugusele.
Karl Mäesepp: tahan elada nii, et minust oleks kogu aeg kasu. Foto: Urve Tinnuri

Südamega kuulates

Lastekodus kasvanud Karl on osanud hingeasju alati kõigest muust ettepoole asetada. Kui uppus parvlaev Estonia, jäid merehauda ka need head hinged, kes vahendasid Rootsist riide- ja toiduabi. Orvuna Kasvanute Liidust eesotsas Karl Mäesepaga sai missiooni jätkaja. Üsna pea kujunes heategevusest ala, kus Karl tundis, et ta süda on koju jõudnud.
«Sama aasta suvel külastasin Kanadas Vancouveris elavat onu. Käisin koos temaga ka kohaliku kiriku jumalateenistustel. Sealse Peetri koguduse õpetaja Walter Johanson, kelle esivanemate sünnipaik on minu kodulinn Rakvere, oli minu esimene toetaja heategevusvaldkonnas,» meenutab Karl Mäesepp õilsate ettevõtmiste algust. Sellest ajast peale korraldab kogudus igal aastal korjanduse ning Karlil avaneb võimalus rõõmustada jõulude paiku külakostiga Eesti lastekodusid, puuduses elavaid vanureid ja paljulapselisi peresid.
Kui Mäesepp nägi pealt traagilist rongiõnnetust, milles noormees kaotas mõlemad jalad, leidis ta Soomest perekond Jaakkola abiga noorukile elektrilise ratastooli. See ei jäänud viimaseks, sest tänaseks on ta toimetanud Eestisse 27 säärast sõidukit. Koos oma partneri Angela Oldiga veab ta juba hulk aastaid ka heategevusprojekti «Soe süda», et aidata elu hammasrataste vahele jäänute kõrval ka materiaalselt vähekindlustatud koolilõpetajaid, varustades neid pidulike rõivastega.
«Küll on hea teha midagi head,» tavatseb Karl Mäesepp öelda. «Aidata on ju nii lihtne,» täiendab ta, rõõm hääles meeleliigutusega sassi läinud. See on niisugune rõõm, mis on äratuntav üksnes südamega kuulates.

Viie lapse isa

Abistamis- ja andmisrõõmu kõrval muudavad Karli õnnelikuks tema tore perekond ja meelepärased tööd-kohustused. Kui Karl Mäesepp seisis purunenud abielu kildudel, kummaski peos väike lapsekäsi, ei osanud ta esimese hooga muud teha, kui pani lehte kosjakuulutuse.
Säärasel kummalisel viisil saabus Karli ellu Piret. Tuli, hoopiski mitte Suurelt Tõllult üle lööduna, vaid vaba ja vallalisena, Karli hingevalgus teenäitajaks. Armastus ei lasknud end kaua oodata. «Mul on hea naine ja viis last,» muheleb Karl. Lapsi kristlikus vaimus kasvatada oleks palju lihtsam, kui maailm üha enam hulluks ei pööraks, leiab suure pere isa.
«Olen neid palunud, et nad ei läheks tänapäevaste pahedega kaasa. Nõutuks tegi, kui mu 9. klassis õppiv poeg tuli koju ja teatas, et, isa, meie klass jättis suitsetamise maha. Üks tuttav arst lohutas, et oh, see pole mingi ime, et teismelised suitsetavad, isegi kolmandas klassis on see juba probleem.»
Karl on oma nooremate lastega, viieteistkümnese Lauri ning aasta nooremate kaksikute Triinu ja Taaviga kokkuleppe sõlminud, et kõik kolm lähevad järgmisel aastal leeri. Kodust välja lennanud tütar Eleri lubas selle koha pealt järele mõelda ja Ellar, tema suur vend, on Jumala endas juba leidnud. Ta õpib viiendat aastat usuteadust ja, ehkki veel ordineerimata, on tegev metodisti kirikus.
Kui kirikuuks avanes
Karlist endast sai kirikuskäija 17–18 aasta eest. «Rakveres Pikas tänavas, otse kiriku vastas asus kodumasinate paranduse töökoda, kus olin ametis. Mu emapoolne sugulane, tuntud muusikapedagoog Jaan Pakk istus sageli minu juures. Ütles, et näe, kirikus toimub tuttava inimese matuseteenistus, aga tema ei julgevat sinna minna. Asi olnud selles, et kui Jaani kõik lähikondlased küüditati, jäeti teda maha. Noh, et muusikaõpetajaid niigi vähe ja et astugu mees aga kohe parteisse. Nõukogude pedagoog aga kirikusse ei passinud, pealegi oli seal range hingekarjane.»
Karl mõelnud siis ka, et kui seal seesugune kuri pastor, ei tõsta temagi pühakotta jalga, kuigi polnud parteilane ega midagi. Kui ametis oli juba Enn Kivinurm, vaatas Karl kord avatud kirikuuksest sisse. «Ruum oli rahvast täis, hingeaur hõljus peade kohal…. Läksin … ja hakkasingi käima.»
Nüüdseks on kaua aega ametis olnud Kivinurm pensionile siirdunud ning tema mantlipärijana hakanud tegutsema noor ja energiline Tauno Toompuu. «Ta on väga aldis muutustele, meeskonnatöö läks kohe käima, noored haarati kaasa. Misjonipäevad, mis anti meie koguduse korraldada, läksid igati korda. Kõige toredam on see, et kirikusse on tulnud palju uusi nägusid, noort rahvast. Ka Rakvere raad on linna ja kiriku koostööst huvitatud. Esimest korda sai kirikuõpetaja kutse, et juhatada  keskväljakul sisse advendiaeg.»

Veekeskus kiriku kõrvale

Mäesepp on kodulinna arenguga rahul. Koolid saavad uue näo, teatrimaja püüab pilku. Mees tunneb muret üksnes väikeettevõtjate pärast, kes peavad kerkivate kaubanduskeskuste tõttu võib-olla oma äride uksed sulgema. Asjaolu, et otse kiriku kõrvale ehitatakse hiigelsuurt veekeskust, Mäeseppa ei häiri. «Kui oleks tegemist ööklubiga, oleks teine asi. Aga see on ju spordirajatis, mõeldud meie linna rahvale ja külalistele. Kiriku luba ja õnnistus on rajatisel olemas.»
Ehkki Mäesepp on linnavolikogu aseesimees ning sotsiaal- ja tervisekomisjoni liige, ei pea ta ennast hingelt poliitikuks. «Neis ameteis olles mõtlen samuti eelkõige võimalusele kedagi aidata. Kurb on ju, kui lihtne inimene koos oma lihtsate vajadustega unustatakse. Alles pärast tema siitilmast lahkumist leitakse, et väärt inimene oli. Väärinuks koguni suurt algustähte.» Karli jaoks on ligimese märkamine niivõrd tähtis, et ta kipub ennast liiga palju ette võttes läbi põletama. Laulukooris, kooli hooldekogus, koduloomade varjupaiga ja sotsiaalabikeskuse juhatuses osalemise ning Kukeküla linnaosa vanemana tegutsemise kõrval on ta soov ja eesmärk teha iga päev vähemalt üks heategu.

Üks heategu päevas

«Ikka parandan mõnel vanainimesel kodumasina ära, viin kellegi arsti juurde või vähemalt küsin naabrite käest, kas neil on kõik hästi ja kas nad ehk ei vaja midagi. Tahan elada nii, et minust oleks kogu aeg kasu. Nii, et mind oleks vaja.»
Juba üsna varsti hakkab Karl Mäesepp tegelema kõige pühama heategevusega – esindama Santa Clausi, maskeerituna eestimaiseks jõulumeheks. Teda ootavad pikisilmi lastekodud ja pered, kelle pea kohal on sageli murepilved ja kehv katus. Kui see oleks jõuluvanast Mäesepa võimuses, saaks Rakvere Kolmainu kirikki otsekui võluväel uue katuse, valgendatud seinad ja soojad ruumid.
Heldemaid aegu lootuses hellitades toimetab Karl Mäesepp aias ja eramu kõrval asetsevas kodumasinate paranduse töökojas. Lääne-Virumaa Vapimärgi ja EELK Teeneteristiga autasustatud mees peab pühaks kohuseks valmistada iga päev perele õhtusöök ja panna ahju traditsiooniline õunakook. Keldritäie hoidiste valmistamine pole tema jaoks raskem, kui tõmmata kord nädalas üles kiriku suure kella pommid.
Aeg ei tohi seisma jääda. Aeg elada, aeg armastada, aeg head teha.
Et head ei jätku, ütleb ainult see,
kes ise ilmas head on teinud vähe… (R. Rimmel)
Urve Tinnuri

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)