Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Head und!

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Sõnal magama on paljudes eestikeelsetes väljendites negatiivne alatoon: «Mis sa magad seal, igavene unimüts!», «Jälle magasin koosoleku maha!», «Kiiremini! Magama oled siia tulnud või?». Taoline keelekasutus peegeldab arusaama, et magamine on midagi laiduväärset ja tülikat. Umbes nagu WCs käimine – ilma ei saa, aga viisakas seltskonnas ei kõlba sellest rääkida. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.Ka Piiblis esineb uni tihti vaimse loiduse ja tuimuse, kohati isegi Jumalast lahutatuse ja vaimuliku surma võrdpildina. «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!» (Ef 5:14) «Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained…» (1Ts 5:6) Ketsemanis heidab Jeesus Peetrusele ette: «Kas sa magad, Siimon? Kas sa ei jaksa ühtainustki tundi valvata?» (Mk 14:37)
Inimene magab umbes kolmandiku oma eluajast. Magades lõdvestuvad lihased ja taastuvad organid. Sügava une faasis toodab organism elutegevuseks vajalikku hormooni nimega somatotropiin, mis muudab keha vastupidavaks stressile ja pingele. Meie aju on magamise ajal peaaegu sama aktiivne kui ajal, mil viibime ärkvel.
Ent uni ei värskenda üksnes keha, vaid ka hinge ja vaimu. Hommik on õhtust targem, ütleb vanasõna. Väsinud inimene ei otsusta, kõnele ega tegutse targalt. Sakslastel on ilus ütlemine puhuks, kui inimest painab miski või tal on lahendada keeruline probleem: «Schlaf erst einmal darüber!» – ‘jäta see homseks’ või sõna-sõnalt ‘maga esmalt selle üle’.
Paljudes lauluraamatu õhtu- ja hommikulauludes räägitakse sellest, et pimeduse saabudes ähvardavad inimest kurjad jõud, kelle ees ta oleks kaitsetu, kui Jumal teda ei varjaks ja talle kosutavat ning värskendavat und ei kingiks. Moodne inimene ei karda pimeduses kolli või saatanat, aga unetus on endiselt depressiooni ja stressi – vaimse seestumuse – üks olulisimaid sümptomeid.
Kui magama ma heitsin, pea isa sülle peitsin, mind saatan tahtis neelda, kuid Jumal võttis keelda. Jää rahul, hüüdsid sina, mu laps, sind kaitsen mina, ta ei saa kahju teha, sa saad veel päeva näha. Su sõna tõeks läinud, ma olen päeva näinud, ei häda saand mu ligi, mind varjas sinu vägi. (Koraalist «Mu süda, ärka üles», Paul Gerhardti sõnad.)
127. psalmis öeldakse: «Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes!» Kas annab oma armsatele unes seda, mille heaks teised rassima ja vaeva nägema peavad? Saksa pastor Werner Tiki Küstenmacher on oma mõtiskluses sellele tekstile juhtinud tähelepanu, et õigem oleks tõlkida «annab oma armsatele und».
Kui uskmatud (need, kellel pole usaldust Jumala vastu) on stressis ja vaevas, istuvad hilja üleval, söövad leiba raske vaevaga ega saa uinuda, siis omadele (neile, kes Tema armu ja vägevust usaldavad) kingib Jumal ka väsitava päeva järel ja rasketes olukordades sügava ja mõnusa une. Nagu Jeesus, kes kange tormiga paadipäras rahulikult magab, kui jüngrid närvitsevad: «Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?» (Mk 4:38).
Infoajastul on hea jälgida, kui palju su sõpru või tuttavaid viibib pärast südaööd Skype’is või MSNis. Samas näeme iga päev enda ümber magamata ja haigutavaid nägusid ning väsimust, tülpimust, tüdimust.
Ehk olnuks põnevam ja olulisem kirjutada näiteks sellest, kas doktoriõpe on kirikule vajalik või mitte. Seevastu soovin Sulle, hea lugeja, et Sa sel nädalal kas või korra end välja magaksid ning kogeksid, et hommik on õhtust targem.
Image
Marko Tiitus