Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Head teemat otsides

02.05.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Kas sul oleks üks hea juhtkirja teema ajalehele Eesti Kirik? Umbes selliselt võiks sõnastada, kuidas üks sõber mu poole pöördus. Ega minulgi pole, aga jäin mõtlema ja korraga kohtasin vaimulike loosungite raamatus omaenda mõttetera.
„Õnnelikud on need inimesed, keda juba lapsepõlvest peale on õpetatud lugema hommiku- ja õhtupalveid. Nad teavad, et nad pole maailmas üksinda.“ Oh, kuidas mõte hakkas jooksma. Kas meie rahvas – ei, mitte rahvas, see on liiga pretensioonikas, olgem tagasihoidlikumad –, kas meie kiriku liikmed saaksid vastata sellele, et jah, me õpetame oma lapsi ja ühelgi hommikul ega õhtul ei unusta seda tegemast?
Vaata, see võiks olla küll üks juhtkirja teema. Ära mõtle, et liiga tühine! Aga lapsed ju? Kas me siis ei ole huvitatud õnnelikust rahvast? Või mõtleme, et siis alles saab rahvas olla õnnelik, kui neile suur palk, hea rammus toit kätte antakse? Kirikus võiksime mõtelda, et kui Piibel väga heas sõnastuses trükitaks, õigesti ja loogiliselt ära seletataks, siis iga jutluse kuulaja kohe saaks ütelda, jah, nüüd saan ma aru, see on kõik nii tark. Aga miks jääb pühapäeval nii paljudes kirikutes inglitele liiga palju ruumi? Nad peavad ju selle kirikuliste vahele jääva tühja ruumi täitma, vaevalt et nad selle üle rõõmustavad.
Aga kust need kirikusse jumalateenistusele tulijad tekivad? Lohusuu kiriku juures üks noor ema ütles pärast teenistust, et ta toob oma väikesed lapsed kirikusse, et kolmekümne aasta pärast ka oleks kirikusse tulijaid. Vaata, kui ettenägelik. Aga kas sellest väheks ei jää? Kahe pühapäeva vahel on kuus päeva, millega ta saab need päevad täita, et side pühapäeva Jumalaga erk püsiks ja Ta ei oleks enam pühapäeva Jumal, vaid minu Jumal?
Olen Jumalale ja oma vanemaile ülimalt tänulik, et minuga minu algusest alates on palvetatud ja juba esimesest söögikorrast peale ema on minuga söögipalve lugenud. Oleme just nii toiminud ka oma lastega. See oli nii lihtne. Mu isa skaudina õpetas kõigepealt mulle skautide hommiku- ja õhtupalve: armas Jumal, aita mind täna parem olla, kui olin eile, ja aita mind homme parem olla, kui olin täna. Hiljem lisandus patukahetsus: armas Jumal, anna mulle andeks, mida olen halvasti teinud, ja hommikul aita mind täna hea laps olla. Ilma palveta ei saanud päevateele minna ega magama jääda.
Meelde on jäänud see hommik, kui olime sisse maganud ja ärkasime viimasel hetkel. Naatan, ta käis esimeses klassis, pani ruttu riidesse ja tormas trepist alla. Korraga pööras tänaval otsa ümber ja tormas trepist üles: „Aga hommikupalve!“, ja põlvitas sinnasamasse. See oli väga lühike hommikupalve, aga poiss sai rahulikult kooli minna, palve oli loetud. Ka söögipalved saavad olla lühikesed, aga kuidas sa söömist alustad ilma palveta?
Olin viie-kuueaastane ja nägin, kuidas perenaine kallas õuel pikka ruhesse ehk moldi põrsastele söögi. Vaatasin ja läksin emale kurtma, et kuidas nad ilma söögipalveta sööma hakkavad, pealegi lähevad põrsad jalgupidi taldrikusse.
Ja nüüd, just alles, juhtus, et me peame ühel pühapäeval jutlust koos kuueaastase poisiga, kes usaldab mulle jutluse ajal, et tema vanem vend ütleb, et ta ei usu Jumalat. Probleem on nii suur, et pean jutlusesse kavandatud rajalt kohe kõrvale astuma, appi talle. Tema usub Jumalasse, aga mure on venna pärast. Jutlus saab dialoogiks ja mina pean küsima endalt, kas minu Jumal on praegu mulle nii lähedal, et saaksin poissi tema teel julgustada.
Ja oh häda – kõik jutlustajad, mida hakkame peale nendega, kes kellegi pärast muretsevad, aga meie jutluses pole seda kohta ette nähtud ja järgmine ettekirjutatud tekst on nii loogiliselt ja targalt üles ehitatud, et kõik peaksid kohe pöörduma?
Korraga tajun meie õpitud usu nõtrust. Kas Jumal ikka saab või kas üldse tohib meie igapäevases elus meie lähedalgi olla? Aga kuidas ta saabki lähedal olla, kui me pole ise õppinud ja lastele õpetanud vajadust päeva alustada ja lõpetada koos temaga?

Haamer,Eenok

 

 

 

 

Eenok Haamer,
titulaarpraost

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)