Head konverentsielamused

Aasta on alanud töiselt ning paljude sündmustega nii kirikus kui ühiskonnas. Seepärast pole kerge välja valida seda ühte või paari kõige olulisemat, mis võiks ühist järelemõtlemisainet pakkuda. Suurema osa vaimulike jaoks oli kindlasti jaanuari tippsündmuseks meie ühine konverents Audrus. Minule lisandusid veel möödunud nädalal konverentsipäevad Rochesteri sõpruspiiskopkonnas Inglismaal.

Mõeldes esmalt meie oma konverentsile, jäi südamesse suur tänutunne Jumalale, et Tema õnnistus oli meid seekordki juhatamas ja saatmas. Saan aru, et olen oma hinnangutes subjektiivne, kuid olles osa võtnud pea kõigist vaimulike konverentsidest alates nende taaselustumisest, võin öelda, et edasiminek on olnud märgatav.

Suurenenud ei ole ainult osavõttu iseloomustavad numbrid, vaid eelkõige meie vaimulikkonna omavaheline armastus, osadus ja ühtsus. Need on suurused, mida arvude keeles ei saa väljendada, kuid nad tulevad selgelt nähtavale kiriku igapäevaelus.

Kasutangi siinkohal võimalust tänada kõiki ametivendi ja -õdesid suurepärase ja julgustava konverentsi eest ning loomulikult ka häid kolleege konverentsi juhatusest, kellega ühes oleme püüdnud oma parima anda.

Erilist väljatoomist vajaks kindlasti akadeemiliste ettekannete väga hea tase. Hea sõber Jaan Tammsalu ütles tabavalt, et need ajad on möödas, kus pidime tarku doktoreid väljast sisse tooma, meil on olemas omad väga heatasemelised tegijad, kellel midagi olulist öelda. Neid ettekandeid, mida kuulsime, võinuks vabalt esitada mis tahes maailma tuntud ülikooli auditooriumides.

Minu arvates oli väga hea see, et ei keskendutud ainult teoloogiliste või ajalooliste tõdede edasiandmisele, pigemini esitati rohkesti küsimusi, pakuti värsket mõtteainet ning tulevikuvõimalusi ja seda just kiriku praktilise teenimise valdkonnas. Olen ka veendunud, et konverents tervikuna andis kaasa märkimisväärse impulsi ristimisteema aastate jätkamiseks ning on põhjust loota, et alanudki aastal on palju neid, keda Issand saab endale selle püha sakramendi läbi. 

Loomulikult on konverents ju ka palju muud kui vaid ettekanded, rühmatööd või töötoad. Nagu eelnevalt juba viidatud, on sellise kokkusaamise üheks peamiseks eesmärgiks ikka olnud ja ilmselt ka jääb võimaluse pakkumine vaimulike omavaheliseks suhtluseks ja vastastikuseks julgustamiseks. Just sellist armastusest ja kokkukuuluvustundest lähtuvat suhtlemist võime kindlasti pidada oma vaimulike konverentsi kultuuri lahutamatuks osas. Ilmselt ka üheks vajalikumaks ja õnnistusrikkamaks osaks.

Mida aga võtsin kaasa Rochesteri piiskopkonnast? Ennekõike muidugi Inglismaa väga varajase kevade koos soojade tuulte ning nii mõnegi juba õidepuhkenud lillega. Seegi konverents liikus enam-vähem samadel radadel, millega me oma kirikus oleme harjunud. Kuid oli väikseid erinevusi ja võib-olla ka midagi sellist, millele võime edaspidi oma konverentside korraldamisel mõelda. Väga meeldejäävateks kujunesid kõiki päevi läbinud piiblitunnid, mida oli pidamas maailmanimega piibliteadlane Christofer Wright. Need pakkusid hea ja tugeva vaimuliku aluse kõikideks konverentsipäevadeks.

Omamoodi elamuseks oli piiskop Michael Nazir-Ali jutlus ning armulauapühitsemise viis. Nimelt oli see pool tuhat inimest paigutatud kuuekaupa laudkondadesse ning piiskop pühitses ühtlasi leiva ja veini nii altaril kui meie laudadel. Üksteisele Kristuse ihu ja vere jagamine ei olnud ainult praktiline, vaid pigemini ühist teenimist ja Jumala rahva osadust rõhutav tegu. Huvitav oli ka kogemus, et konverentsist võtsid osa nii ordineeritud vaimulikud kui ka kiriku ilmiktöötegijad. Samuti pean oluliseks pikki vestlusi hea kolleegi ja meie kiriku ammuse sõbra ning kaastöölise Gordon Oliveriga, keda võisime kuulda 2007. aasta vaimulike konverentsil.

Ja lõpuks midagi veel, mille kohta ei saaks vist muud öelda, kui et me kõik kogeme Jumala ühist juhtimist. Konverentsi lõppedes saime igaüks kaasa pisikese pudeli pühitsetud vett ning kirjakese sinna juurde, et seda vett võiks tarvitada näiteks jumalateenistustel ristimistõotuste uuendamisel. Täpipealt sama ristimisteema, mis meiegi kirikus ju päevakorral!

See kõik tunnistab ühelt poolt kirikusuhtlemise laialdasest haardest, teisalt aga enamgi veel Püha Vaimu tööst, kes juhib kiriku tähelepanu ka maailma eri paigus väga sarnastele asjadele ning varustab meid kõige vajalikuga Jumala riigi töös. Kuuljat kõrva, avatud silmi ja ärkvel meelt meile ka uuteks konverentsideks ja kokkusaamisteks! Ikka selleks, et meie ühine teenimine võiks olla veelgi tulemuslikum ja õnnistusrikkam.

Ove Sander,
assessor, aasta õpetaja