Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Hea sõnumi rõõmsad kandjad

15.12.2009 | | Rubriik: Jutlus

Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.
(Fl 4:4–7)

Advendiaeg on vaikne ootusaeg, mida peame väikeseks paastuks. Süütame üksteise järel kirikutes ja kodudes neli advendiküünalt. Ühe tava järgi asetatakse igihaljasse pärga laual advendiküünlad nimedega Lootus, Rahu, Rõõm ja Armastus. Pärja keskel on Kristuse küünal – see on valge. Küünaldest esimene, teine ja neljas on lillad. Kolmandal advendil süüdatakse roosa küünal – Rõõm.
Rõõmustage, olge rõõmsad! Üleskutse tundub lihtne ja selge. Kuid kas tõesti peab kedagi nii erilise rõhuga üles kutsuma rõõmus olema. Mõni inimene on lihtsalt sündinud rõõmsameelseks, teine kaldub kurvameelsusele. Mõni on kergesti ärrituv, teine jälle tasase meelega. Inimesed on erinevad nagu ka isikuomadused, mis segavad või hoopistükkis kergendavad rõõmus olemist. Ilmselt on neidki, kes lihtsalt ei taha rõõmsad olla.
Apostel Paulus rõhutab eriliselt rõõmu Issandas. Kristlaste seas on levinud kaks kummalist arusaama. Ühed arvavad, et rõõmus olemine Issandas tähendab elu, püsinaeratus näol, edu ja õnnestumist ning palvesoovide täitumist. Teised peavad kõike ususse ja iseäranis Jumala sõnasse puutuvat läbinisti tõsiseks. Jeesus kiidab mäejutluses õndsaks ju ikka kurbi…
Kujutage ette, et olete saanud hea sõnumi kõigile kuulutamiseks, parima, mida keegi võiks iial kuulda. Ja te teetegi selle teatavaks – karmil toonil, surmtõsise ilmega. Rõõm ja tõsidus ei ole vastandid. Rõõmus inimene võtab elu täie tõsidusega, sest rõõmu tundmata ei saa tõeliselt elust osa.
Kahtlemata on võimalik rõõmu tunda ka ilmalikest asjadest. Siin me ei räägi neist, kes rõõmu lõbuga segi ajavad. Leidub aga küllalt rõõmsaid inimesi nendegi seas, kes kunagi ei võta vastu kutset järgida Kristust Jeesust. Kuid alles Issandas leiame tõelise, jääva rõõmu selle sõna kõige täielikumas mõttes. Jumala evangeeliumis Luuka järgi kuulutab ingel: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale…» Rõõm, mis tuleb Issandalt, ei sõltu inimese ponnistustest ega muudest välistest oludest, vaid põhineb sellel, mida on teinud Jumal.
Meie leebus saab teatavaks suhtumises teistesse inimestesse. Kõigisse, vahet tegemata. Kogu aeg. Enda ja oma puuduste vastu leebe olla pole probleem. Mõnda aega mõne inimese suhtes leebe olla saab ka, kuid nõuab pingutust. Taoline pingutatud leebus ja teeseldud headus maksavad aga kurjasti kätte. Leidub küllalt taolisi isikuid, keda ühed inimesed saavad tunda äärmiselt leebete, toredate ja imetlusväärsetena, teised aga kannatamatute, kurikavalate ja despootlikena. Pealegi samal ajal samas kohas.
Sõnaga leebus väljendab apostel Paulus kokkuvõtlikult mitmeid loomuomadusi, mida ta kirjas galaatlastele kirjeldab Vaimu viljadena. Need on pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. Usun, et iga kristlane on kohanud oma elus vähemalt üht sellist inimest, kelle kaudu on Issanda leebus, Tema ligiolu kõigile nähtavaks saanud. Ühegi asjaosalise elu ei ole pärast seda kohtumist enam päris endine.
Üks oht, mis tuleneb meist endist, on võimetus tänada, olla tänulik ja tunda rõõmu. Meil on rõõmule palju tingimusi esitada. Tahame, et inimesed ja olukorrad meile meeldivad oleksid. Et toimuv oleks kooskõlas meie mõtetega ning miski ei häiriks kord juba harjunud elukorraldust. Kandes oma vajadusi Jumala ette saame ise teadlikuks, mis on meie tõelised vajadused ja mis mitte.  
Muretsemiseks pole põhjust, sest muretsemine ei muuda midagi. Õigemini küll muudab murelikuks ja viib muretseja mõtted hajevile, eemale olulisest ja põhilisest. Ka olukorrad, millest arvame, et need meist ei sõltu, kuid mille pärast oma südant valutame, võtab Issand enese kanda. Tänupalvete ja anumiste kaudu teeme vahet olulisel ja tähtsusetul. Meie palve saab viimaks olla üksnes tänu.
Me ei saa omal jõul saavutada rõõmu ja rahu, kuid saame seda alati soovida ja paluda enestele ja teistele. Väsimatult ja kartmatult anuda hädatarvilikku muutust ellu jumalateenistuse ja armulauaosaduse läbi. Et meie juures ei saaks otsustavaks välised olud või teiste inimeste hinnangud, olgu need siis heatahtlikud või pahasoovlikud.
Rahu Jumal ise aitab meil end koguda ja mõtteid suunata ootusaja vaikses kindlas rõõmus. Tema hoiab meie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Meie päralt on olla rõõmsad Issandas. Issand on ligidal!


Elve Bender,
Koeru koguduse abiõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)