Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Hea osa on olemas

24.09.2014 | | Rubriik: Jutlus

Lk 10:38–42
Mäletan üht ammust intervjuud dirigent Eri Klasiga. Temalt küsiti, millistelt kuulsatelt dirigentidelt on ta kõige enam oma dirigenditeele kaasa saanud. Küsija jaoks pisut ootamatult vastas maestro, et on eelkõige õppinud oma ametikaaslaste vigadest.
Arvan, et see seaduspärasus maksab mingil määral ka usuasjades ja kirikuelus. Tõepoolest, kas mitte just nõrkused ja puudujäägid – olgu need siis enda või teiste omad – pole meile nii tihti saanud uue tunnetuse ja sügavama läbimõtlemise alguseks ning meie usku ja teenimist ümberkujundavaks jõuks.
Loomulikult võime eeskujuks võtta tänase jumalasõna Maarjast, kes «istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet», kõiges tema pühendumises heale osale, «mida ei võeta temalt ära». Siiski võime saada enamatki vaimulikku kasu, kui analüüsime Marta mõtteid ja käitumist ning seda, mida Jeesus talle ütles. Kui suudame näha Martas ennast, siis on meilegi avatud vaimuliku kasvu allikas.
Milles Marta eksib? Kindlasti mitte selles, et ta võttis Issanda vastu ning toimetas, et idamaised külalislahkuse reeglid saaks täidetud. Muidugi eeldusel, et toimetused polnud seotud igapäevaste majapidamistöödega, vaid kalli külalise vastuvõtmisega.
Marta eksimuseks on Issandaga rahulolematus. Seda väljendab selgesti tema küsimus Jeesusele: «Issand, kas sa ei hooli …?» Muidugi võime seda küsimist näha kitsalt toimunu kontekstis, kuid võime tõlgendada ka avaramalt: nii Issanda poole pöördudes on see saadetud arusaamast või vähemalt hetketundest, et minust Issand ei hooli. Ta ei armasta mind, ei mõista mind. Kui ta seda teeks, siis ei peaks ma siin tööd rassima ega mu õde ilutsema Issanda jalgade ees. Umbes nii võis Marta kaalutleda.
Tasub küsida, kuivõrd me ise oleme suutnud kõigis olukordades Jumalat usaldada. Kas oleme suutnud seda ka siis, kui tööl ja pingutustel ei näi lõppu tulevat ning kusagil märkame neid, kes on meist õndsamad? Kas suudame kirikuna usaldada Jumalat, kui vaatamata martalikule toimetamisele ei koge me oodatud kasvu ning lisanduvad vaid uued toimetamised ja keerukad küsimused?
Marta mõistab oma õe üle kohut. Tema arvates käitub Maarja valesti, kui jätab õe üksi vajalikke toimetusi tegema. Kuivõrd Marta ei saa aru või ei mõista oma õe teguviisi, siis annab ta sellele ka negatiivse hinnangu. Kergelt ja kiirelt.
Millised on meie hinnangud? Kas on need positiivsed ja toetavad või vastupidiselt haiget- ja haigekstegevad? Milline oli variseride peamine patt? Kas oleme midagi jätnud ka Kristuse osaks, kes tuleb viimsel päeval kohut mõistma elavate ja surnute üle ning kus meiegi oleme aruandja rollis?
Selmet rääkida ise oma õega otse, soovib Marta, et Jeesus seda teeks. Oli see argus või soov saada autoriteedilt tuge oma mõtetele ja soovidele, see jääb ebaselgeks. Selge on vaid see, et Marta suhtlusviis eelistab pigem rääkida inimesest kui inimesega.
Oleme ilmselt isegi kogenud, et vahetame mõtteka palgest palgesse rääkimise sageli küsitava inimliku vahenduse ja tagarääkimise vastu. Kui üldse kuidagi kedagi taga rääkida, siis vaid head ja asju hea poole pöörates. Rohkem ausat ja otsekohest otsesuhtlust peaks saama meie usuelus ja kirikus mõõduandvaks juhtööriks.
Marta näib kalduvat ka muretsemisele: «Sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega,» ütleb talle Jeesus. Võib arvata, et Marta oligi selline muretseja tüüpi inimene, kes suunas või peitis oma muremõtted igapäevastesse toimetamistesse. Tundub ka, et kirjeldatu pole tema käitumises mingi erandlik joon, vaid pigem teda üldisemalt iseloomustav eluhoiak.
Kogen endaski tihti muremõtteid, millega pole kerge toime tulla. Mure traagika võib avalduda mitmeti. Panna meid tegutsema nagu Marta, kuid need teod ei pruugi sageli viia Issanda juurde. Mure võib nõrgestada ja rikkuda meie vahekorda Jumalaga, mis peaks olema alatine lapsemeelne usaldus ja lootus tema nimele.
Edasi jääb mulje, et Marta aktsepteerimisvõimekus ehk ligimese vastuvõtmine sellisena, nagu ta on, ei kuulu tema tugevamate külgede hulka. Kaldun arvama, et siin ei ole tegu niivõrd tema isikliku psühholoogilise sättumusega, kuivõrd tõsiasjaga, et ta lihtsalt ei saa oma õe käitumisest aru. Ta ei mõista seda. Ta ei mõista, et kõik on oluline, aga midagi on siiski olulisest olulisem. Marta ei mõista, et on asju, mis meie käest võetakse, aga on ka asju, mis jäävad alatiseks. Ta ei mõista, et on aegu, mil töötada, ning aegu, mil Issandas hingata.
Mõistmatus loob vaenulikkust. Mõistmine, vähemasti püüd ja pingutus sel teel, loob osadust ja kasvatab. Meid ka kirikuna. Kusjuures kasvame ka ise. Üldjuhul mitte suuremaks, vaid väiksemaks, et Kristus oma armastuse täiusega võiks meisse mahtuda. Alles siis mahuvad ka teised.
Marta võib meile tõepoolest tunduda mõistmatuna, võib-olla isegi negatiivse tegelaskujuna. Ent just siin näen meie võimalusi. Oma nõrkuses ja poolikuses võime temaga sarnastuda. Enamgi veel, võime kuulda Jeesuselt seda, mida kuulis Maarja, aga kuulis ka Marta: hea osa on olemas. Seda on võimalik valida. Seda osa ei võeta meilt kunagi ära. Aamen.

Sander_Ove2010 copy

 

 

 

 
 

Ove Sander,
peapiiskopikandidaat

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)