Hea kõrv oskab kuulata kadunud hingi

17.05.2006 | | Rubriik: Määratlemata


Ilusa ilmaga käib Otepää uuel surnuaial vilgas tegevus: koristatakse vana praht ja lähedaste kalmudele istutatakse lilli. Suhtluseks hea paik on kaevu juures.

Kuulanud veel Tartus bussijaamas ära mustlasnaise kinnituse, et olen loomu poolest jonnakas ja et sel aastal läheb mul kõik hästi korda, ning jätnud kannatamatult nõutud kahekümneviielise andmata, sõitsin läbi toomeehtes maa Otepääle, mõtteis lõppev muinsuskaitsekuu ja surnuaed, minu vaba tõlgendus sel aastal välja kuulutatud teemast «Saabumise ja lahkumise paigad». Ja surnuaiad on nii kui nii muinsuskaitse tähelepanu all.Otepää surnuaiad, neid on kaks, on mind alati paelunud, nii kaugele, kui ajas tagasi mäletan. Põhjuseks esivanemad, need, kelle seltsis suureks kasvasin, ja need, keda tean vaid juttudest. Koguduse õpetaja Jüri Stepanov oli mind lahkelt nõus vastu võtma, ja tegelikult ka õhutanud tegema ühist jalutuskäiku rahupaigal. 1986. aastast, mil tema Otepääle õpetajaks tuli, on mõlemal surnuaial palju muutunud. Eriti vanal, kirikust loodesse Linnamäe jalamile rajatud surnuaial.
Meie jutt koos uuele surnuaiale seltsiks võetud kalmistuvahi Kaarel Tigasega sai hüplev, kohalikku murdejooni sisaldav, ühtaegu asjalik, ühtaegu igavikuline, mis keskkonda silmas pidades loomulik. Sellest jutuajamisest lähemalt ühes järgmises lehes.
Seda õite- ja lõhnarohkust, mis meid ümbritses, on võimatu kirjeldada. Just vanal surnuaial jalutades mõlkus mõtteis, et oleks nüüd meiega üks botaanik, kes tuntud ülase, tulika, õidepuhkemiseks valmistuva piibelehe kõrval meelde tuletaks selle siniseõielise looduskaitse all oleva taime nime…

Võsast välja

Otepää vana surnuaed rajati 1772. aastal, pärast keisrinna Katariina II keelavat seadust kirikusse surnuid matta. 1842 ehitati surnuaeda luukamber, mis 1999. a suvel taastatuna on Eestis ainulaadne ja muinsuskaitse all. Kaks aastat tagasi käisid rahupaika uudistamas muinsuskaitsjad ja kiitsid olukorda.
Luukamber on pakkunud uurijatele ka rahvapärimusi. Kuna selle keldrisse paigutati pealematmisel välja tulnud luud, oli rahva seas liikvel palju õudusjutte. Kui siis hobusemees, kes Vana-Otepääle sõitis, surnuaia kohale jõudis – tee läks läbi surnuaia – sundis ta hobuse kiiremale sõidule.
Eesti Vabariigi sünni ajal otsustati, vanale surnuaiale on kauge käia ja rajati linna uus. Üha vähem hoolitsust saavana võsa muudkui kasvas. Räägitakse, et 1940. aastal varjas end seal toonane Otepää õpetaja Oskar Lauri. Nüüd on võsa välja juuritud ja päike ulatab soojendama paarisaja aasta vanuseid riste ja surnuaeda katvat madalat taimestikku.
Õpetaja Stepanov on kogu hingega surnuaia taastamise juures ja ütleb, et ei luba siin omategevust. Heinagi ei niideta, aga ega see siin kasvagi. Õpetaja ei taha siinset muljet kuidagi rikkuda, et ristid on viltu vajunud, on loomulik. Mureks on küll vanad kuivanud pärnad – ühe puu mahavõtmine maksab 3000 krooni ümber.

Hääl minevikust

Õpetaja Stepanov tunneb surnuaeda hästi ja tal on selle kohta oma kindel arvamus. Sellel surnuaial on oma lõhn, uuel surnuaial sellist ei ole. «Siin on energeetiline väli puhas, kõik on olnud kiriklikud matused. Siin toimub nagu puhastumine. Siinsed inimesed ei ole surnud, kui kuulata osata, siis räägivad nad omal moel, hea kõrv peab avatud olema,» ütleb õpetaja.
Siinsel surnuaial jalutades on raske arvata, kuhu on maetud mõisnik, taluperemees, vaene või õpetaja. Sadade ristide järgi võib uurida ajajärgule iseloomulikke detaile, suuruse või materjali järgi püüda hinnata kadunukese jõukust. Siit leiab nii mitmegi Otepää kirikuõpetaja haua, ka Jakob Hurda  kahe tütre oma – Helmi ja Hildegardi, varases lapsepõlves lahkunute viimse rahupaiga. Ühte-teist on pajatanud siin puhkavatest inimestest endine sulane, 92aastane taat. Palju mäletaks jumalasulased Linda ja Jaan Maior.
Üks äraeksinud kivist rõngasrist aastast 1936  on kui käesirutus sajandite taha.

Vanad tavad ausse

«Rahva järjepidevus saab alguse siit, siin on mälu, kontakt eelkäijatega, see annab jõudu. Rahvas peab taastama oma sidemed esivanematega, praegu on need nagu katki raiutud,» kinnitab elukogenud õpetaja ja lisab, et talle meeldib surnuaiapüha pidada vanal kalmistul, kuhu tuleb sada inimest.
Veel meenutab ta vanade inimeste seas säilinud tava: nad tulevad, panevad kõigepealt vasaku käe risti peale ja loevad Meie Isa palve. Või: «Ühel hommikul me kohtume, sest nii on kirjutatud ja nii peabki olema.» «Nendel on veel see järjepidevus, aga noortel ei ole, kuigi paljud teavad usuõpetust saamata püha palvet peast. Kõik algab kodust ja koolis,» lõpetab õpetaja Jüri Stepanov meie jutuajamise.
Kui mu vanatädi veel elavate kirjas oleks, laseksin endale ehk isegi ennustada, tema oli seda oma eluajal vahel teinud. Aga inglid, keda ta mulle oma elu lõpul mõnigi kord näidata püüdis, kutsusid ta aastaid tagasi ära.

Rita Puidet

Üks kommentaar artiklile “Hea kõrv oskab kuulata kadunud hingi”

  1. Külaline ütles:

    See on armas ,kui käime surnuaedadel ja hoiame oma lähedaste kalmud korras.Aga veel tähtsam on see,et hoiaksime oma suhted ka elavatega korras ja suure kiiruse tõttu,ei unustaks ka elavaid lähedasi meeles pidada.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)