Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Hea karjane on meie ligi

18.04.2012 | | Rubriik: Jutlus

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.» Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: «Tõesti, tõesti ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.»
(Jh 10:1–10)

«Tere, kes sa oled armu saanud, Issand olgu sinuga, sina õnnistatud naiste seas,» kõnetab ingel Gabriel neitsit nimega Maarja. Sellele kuulutusele järgneb sündmuste ahel, mille tulemusena astub «lammaste» lauta hea karjane, kelleks on lammaste sarnaseks saanud Jumal.
Seekord on ukseks neitsi, keda kiidavad õndsaks kõik sugupõlved ning kelle kuulekus Issandale pole mitte ainult muljet avaldav, vaid ka eeskujuks igale lambale.
Head karjast kantakse lauta lammaste juurde siiski kätel, sest laudaasukad võivad väikese tallekese ära tallata. Vaid vähesed lambad tunnevad temas ära karjase.
Vana Siimon, täis vaimu, rõõmustab: «Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees» (Lk 2:29–31).
Ja üks naisterahvas, prohvet Anna, tunnistas karjast nähes Issanda au üles. Aastatega lisandub neid, kes tunnevad Jeesuses ära karjase.
Mitte kõik laudaasukad ei taha tunnistada karjast oma Issandaks. Karjase sirgudes hakkab laudas esile kerkima sikkude viha ja vastasseis karjasele. «Poo ta risti, poo ta risti!» – kaigub vihaste sikkude mökitamine laudaseinte vahel. Hoolimata karjase hoolest ja armastusest laudaasukate vastu, trambitakse ta vihaste mökituste saatel sõnnikusse.
Kuis võis juhtuda, et laudaasukad ei tundnud ära oma karjast? Suuresti sellepärast, et karjane ei erinenud nendest väljanägemise, sotsiaalse kuuluvuse või nähtava jõu poolest.
Ta oli ühest küljest liiga tavaline, ent teisalt liiga häiriv ja südant torkiv oma puhta vaimu poolest. Kuidas saab üks lammas teiste laudaasukate silmis olla karjane? Loogika ütleb, et ei saa.
Üks lammas saab küll olla teiste hulgas liidri, ent mitte karjase rollis. Selline aga oli Looja plaan – olla ise lammastele võimalikult lähedane, et neid hoida ja aidata. Ja seda sai ta kõige paremini teha ise lammaste sarnane olles.
Issanda lambukestena teame, et karjane on igal päeval meie ligi ja kõnetab meid nimepidi. Tihtipeale kõnetab Issand meid just tavapärastes olukordades, igapäevaaskelduste keskel, lihtsates asjades.
Võib juhtuda, et suure, üleva ja väelise otsingul sammume temast märkamatult mööda. Igal päeval pakub ta iseennast meile käega katsutava leiva ja veini näol armulauas, mis pealtnäha ei pruugi olla sugugi väeline ja ülev.
Kuigi karjane peidab end lihtsusesse, on ta tõotuse kohaselt iga päev meie ligi. Tema aina ootab, mil lambukesed hetkeks seisataksid ning vaikseks jääksid, et tema häält kuulda.
Hea lugeja, täna ülestõusmisaja kolmandale pühapäevale vastu minnes rõõmustame Kristuse ülestõusmisest, sest Jeesus, kes kunagi tuli inimeste lauta laudaasuka sarnasena, on saanud ülestõusmise läbi ukseks taevariiki.
Soovin Sulle otsustavust hetkeks seisatada, oma askeldused kõrvale jätta ning vaikseks jääda, et saaksid täituda Looja rahuga, milles saad eksimatult ära tunda oma hingede karjase Jeesuse Kristuse hääle.
Aamen.

Arvet Ollino
,
Saarde koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)