Esileht » Uudis » Esileht »

Hea karjane on lahkunud

30.03.2005 | | Rubriik: Esileht

Heino Viks teenis Kolga-Jaani kogudust 58 aastat

Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.
(Ilm 14:13)


Hüvastijätt Heino-Johann Viksiga koduses Kolga-Jaani kirikus.

Kirikuõpetaja matus on kui tõsine jumalateenistus, milles on usku ja lootust, aga kus puudub traagika. Vaiksel Laupäeval, 26. märtsil saatsid ametivennad, pereliikmed ja koguduserahvas Kolga-Jaani kirikust viimsele teekonnale õpetaja Heino Viksi. Vaimuliku, kes on olnud hea hingekarjane mitmele põlvkonnale kolga-jaanilastele ning kes oma tegevuses teadis täpselt, mis tähendab olla hea karjane kõige laiemas tähenduses.

Uskumatud 70 aastat 

Kirikutäiel rahval ning Tartu Pauluse koguduse surnuaial lisandunud rohketel ärasaatjatel olid igaühel omad mälestused, oma lugu õpetaja Viksist. Kuid nagu ütles kirikus matusekõne pidanud Jaan Tammsalu, oli selle kõne koostamine tema elu üks raskemaid.

Mees, kelle elu on andnud ainet väga paljudele legendidele ja eredatele mälestustele ning kes oli tuntud oma tabava ja vaimuka kõnepruugi poolest, on kõikide mälestustes niivõrd isiklikult puudutav, et seda on lihtsalt raske jagada. Ka vanematele matusetalitusel osalenud ametivendadele õpetaja emeeritus Helmut Mõtsnikule, Vello Salumile ja peapiiskop Andres Põderile, rääkimata noortest õpetajatest ja diakonitest, on Heino Viks alati olnud vana õpetaja. Tema uskumatult kõlav seitsekümmend aastat ordineeritud vaimulikuna oli mõistetav vaid matusetalitusel osalenud õpetaja Johannes Aarikule, Heino õpingukaaslasele Treffneri gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis.

Ise hakkama saada 

Heino-Johann Viks sündis 16. mail 1911 Tartumaal Kambja vallas. Kuuelapselise perekonna noorima lapsena sai ta isakodust kaasa sihikindluse ning töökuse, armastuse maa vastu ja kindla usu Jumalasse. See sihikindlus ja usk viisid teda õppima Tartu Treffneri gümnaasiumi ja seejärel Tartu ülikooli usuteaduskonda.

Teoloogiaõpingutes oli eeskujuks ja toetajaks vanem vend Valter, kes oli juba kirikuõpetaja. Just tahtmine mitte kuritarvitada venna toetust sundis noort Heinot lõpetama oma stuudiumi kolme ja poole aastaga. Tahtmine mitte koormaks olla ning ise hakkama saada saatis teda kogu elu.

Sihikindlust oli tarvis ka pärast ordinatsiooni 1935. aastal. Ülikoolist tuli ridamisi noori, teotahtelisi ja innustunud vaimulikke, kuid kirikul polnud neile tööd pakkuda. Heino Viksi esimeseks ametiks oli olla Tartu linnamisjoni õpetaja, sealt pärines äratajalik joon tema jutlustes. Peale korduvaid katseid kandideerida koguduseõpetajaks, avanes alles balti-saksa pastorite lahkumise järel võimalus saada koguduse õpetajaks.

Nelikümmend viis aastat kestnud abielu kooliõpetaja haridusega Liivia Viksiga, kellest olude sunnil sai organist-koorijuht, on hea näide ühtehoidvast ja ühiste eesmärkidega perekonnast. Südamlik suhe oma tütrega kestis kogu elu ja väljendus pikkades igapäevastes telefonikõnedes.

Oma kätetööst 

Oma pika töö-elu jooksul ühendas Heino Viks paljudele ideaalsena tunduvasse kooskõlla vaimuliku Jumala ja rahva teenimise ning oma kätetööst elatuva põllumehe ameti. Seotus maa ja koduloomadega takistas teda ette võtmast pikemaid reise ning seetõttu käisid ametivennad pigem tema pool külas.

Nii mõnigi külla tulnud pastor tundis seda elu nähes tahtmist ka ise oma kätetööst ja sidemest maaga rõõmu tunda. Tütar Lembi Viks meenutab, et kuidas tollal praost, hilisem peapiiskop Alfred Tooming Kolga-Jaanis vikatiga heina niitis. Heino jutlused valmisid sageli just lehmalüpsmisel. Et seejuures midagi kirja ei saanud panna, tähendas seda, et jutlused olid peas. See treening hoidis teda surmani heas vaimses vormis.

Mahukas eluraamat

Heino Viksi tunti ja hinnati ka väljaspool kirikuringkonda. Viljandi maavanem Kalle Küttis ütles oma järelhüüdes, et kuigi kord sündimisega algav elu lõpeb ikka surmaga, pole põhjust sellest fataalsusest masenduda, sest elu ise on hulk lehekülgi, mis tulevad meil endil täis kirjutada – ja õpetaja Viksi raamat on mahukas.

Noor õpetaja Markus Haamer meenutas väikese lapse mälestust temast: kui Heino lauas püsti tõusis, tähendas see, et tuleb pikk jutt, aga teda kuulati huviga. Muude kaugelt saadetud kaastundeavalduste hulgast luges Kolga-Jaani koguduse hooldajaõpetaja Kalle Kadakas ette vana õpetaja mantlipärija Ants Toominga sügava austuseavalduse, läkituse hingekarjasele.

 Kui ametikaaslased kirstu oma õlgadel kirikust välja kandsid, heitis päike pilvede vahelt oma sära matuselistele, Kolga-Jaani kirikule, kirikaiale, W. Reimani ausambale ja Vabadussõja mälestusmärgile. Selles kõiges väljendusid Heino Viksi aated: usk, isamaa, rahvuslik ärkamine, uue aja laulev revolutsioon.

Heino-Johann Viksi ärasaatmine, mis algas juba Suurel Reedel puusärki panemise talitusega pere- ja koguduseliikmete, juhatuse esimehe Hovard Nurme ja õpetajate Mihkel ja Kalju Kuke osalemisel, matusetalitus kirikus ning haudasängitamine Tartu Pauluse kalmistul, kus oma viimased hüvastijätusõnad ütlesid praost Joel Luhamets ja õpetaja Eenok Haamer, oli väärikas lõpp pikale elule.

Heino Viksi lähedaste ja Kolga-Jaani koguduse nimel tänan kõiki kaasaaitajaid ja osalisi.

Toivo Vilumaa

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)