Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Hea karjane Jeesus

10.04.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kristus ütleb: Mina olen hea karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu.
Jh 10:11a,27–28a
Hea karjane on väga tuntud Piibli kirjakoht. Küllap kirjutati algselt Piibel sellises sõnastuses, et vanaaja inimesed sellest hästi aru saaksid. Kes on karjane ja mida teeb karjane, seda teadsid paljud loomapidajad. Loomadest sõltus paljuski toidus ja elu.
Olen kuulnud Eestis vanu inimesi rääkivat, et esimene töö oli neil karjaskäimine. Karja saadeti mõni laps juba kuue-seitsmeaastaselt. Juba maast madalast pidi väike karjane kandma hoolt loomade eest.
Hiljuti kuulsin televiktoriinist, et maailmas olla praegu 3,3 miljardit kitse, lammast ja lehma ning keegi on nende jaoks kokku lugenud 280 miljonit karjakasvatajat. Et vaestes piirkondades on tõesti iga kitse ja lamba jaoks üks pidaja. Olgu arvukusega, kuidas on. Tänapäeval, kui põllumajandusega tegeleb 2–5% elanikkonnast, puutuvad vähesed karjatamisega kokku.
Kristuse sõna tuleb muidugi võtta ülekantud tähenduses. Nagu eelmises mõtiskluses ütlesin: Jumala mõiste ja Jumala lähedal olemine ongi hästi lühidalt rääkides hea ja õige ja aus elu. Jumal ehk laiemalt taevariik on elu juhis ehk elu käsk. Pole kahtlust, et Jumal (ka ajalugu) on kuldaväärt õpetaja, aga inimesed on hirmus halvad õpilased.
Seda näen koolis: inimlapsele kohe ei taha midagi külge jääda. Hea ja õige ja ilus on pigem põlastusväärne.
Mina olen hea karjane. Väga lihtne lause. Teisiti: mina olen see hea õpetus, kes teid juhib ja juhendab. Mina olengi see. Olen selle sisu ja täide.
Jh 10:11 jätkub: Hea karjane jätab oma elu lammaste eest. Taas oleme ülestõusmispühade-järgses ajas. Jälle kord meenutasid äsjased pühad Jeesuse surma ja ülestõusmist, kus hea karjane jätab oma elu lammaste eest. «Ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta.» (Jh 10:18)
Palgaline ei hooli lammastest. «Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest.» (Jh 10:3) Palgaline näitab vastastumise kaudu Jumala olemuslikkusele. Jumal on olemuslikult õige ja aus ja hea. Õigsus ja õndsus on Tema sees, tuleneb Tema seest väljapoole. Teisiti: Jumal on ihu ja hingega asja juures, täis indu ja väge.
Jeesus tahab hoolida oma lammastest ehk teisisõnu inimestest, koguduseliikmetest. Seal on väga olemuslik vahe, kas tegija tahab teha oma tööd või ta ei taha, on hooletu ja leige. Kadunud ema, kange tööinimene, õpetas ikka: «Kui inimene ise ei taha, siis muidugi ei saa midagi tehtud.» Ettevõtjad näevad üha ja üha viletsust nende palgatöölistega: ta ei taha, ei taha tööd teha.
Lõpetuseks meeskonnast ja ühtekuuluvusest. «Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.» (Jh 10:14) Jeesus teeb siin vahet omadel ja võõrastel. Mitte iga lammas ei ole Jeesuse oma ega tunnegi Teda. Omade seas annab Jeesus kindla tõotuse: «Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest.» (Jh 10:28)
Rannar Susi

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)