Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Hea Karjane

/ Autor: / Rubriik: Päevateema ja palve /

Mina olen hea karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu.            Jh 10:11a,27–28a

Teinekord ei ole üldsegi halb olla lammas. See tundub esmapilgul üllatava tõdemusena. Eriti kui tuletada meelde pandeemiaaega, mil leidus neid, kes veel läbi uurimata uue viiruse suhtes ettevaatlikult käituvaid inimesi, neid, kes distantsi hoidsid ja ennast vaktsineerida lasksid, kutsusid üleolevalt määgivaks lambakarjaks.

Tõsi on see, et ajas on olnud ja küllap on tulevikuski selliseid rahvajuhte ja võimukandjaid, kes rahva usaldust kuritarvitavadki. Nii prohvet Hesekiel kui Jeremija kõnelevad karjastest, kes hoolivad vaid endast ja jätavad hädasolija hooletusse (vt Hs 34:1–8; Jr 23:1–2).

Kristlastena ei pea me aga muretsema selle pärast, et oleme lambad. Olla lammas, kes kuulab oma karjase häält ja järgneb talle, see ei kõnele mitte aru puudumisest, vaid usaldusest. Sest kui selles maailmas oleme sunnitud arvestama sellega, et karjaste motiivid ei ole alati kantud isetusest, siis Jeesus kutsub ennast heaks karjaseks.

Hulk aastaid tagasi õnnestus mul üks päev viibida Siinai kõrbes – külastasime püha Katariina kloostrit – ja tee sinna viis läbi punase kivikõrbe. Olen mõelnud, et selles keskkonnas nõuab ellujäämine erilisi oskusi ja teadmisi, paljude aastate jooksul kogutud kogemusi. Ja oluline on usaldada neid, kes kogenematuid sellest kõrbest läbi juhivad. See ei ole arutus, see on usaldus.

Psalmilaulja kõneleb Issandast, kes on selle tee läbi käinud: „Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind“ (Ps 23:2). Tema tunneb teed sinna, „tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja“ (Jh 10:3).

Teinekord on hea olla lammas, hea karjase lammas. Siis on kindel, et jõutakse sihile.

Joel Siim