Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hea and ja täiuslik kink tuleb ülalt, valguste isalt

17.08.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kirikuelu

Tänapäeval on alust väita, et kinkimise komme on sama vana kui tsiviliseeritud ühiskond.
Vanaaja Idamaade valitsejate luksuslik eluviis oli võimalik tänu neile toodud andidele ja kingitustele. Osalt nõudsid kingitused ka vastukingitusi.
Esimeses Kuningate raamatus on kirjeldatud Seeba kuninganna külaskäiku kuningas Saalomoni juurde suurte kingitustega.
Teeme siinkohal hüppe varasesse keskaega Euroopas. Kujukad näited Aron Gurevitši raamatust «Keskaja inimese maailmapilt» (Tallinn 1992, tõlkinud Einar Laigna) leiavad kõlapinda tänapäevalgi: «Kingituste vahetamise aluseks oli veendumus, et koos kingitud varadega antakse üle ka mingi osa kinkija olemusest ja kingituse saajal kujuneb andjaga tihe side. Juhul, kui kingitusele ei tehta vastukingitust, jääb kingituse saaja sõltuvaks selle kinkijast. Sõdalane, kes sai kingituse oma juhilt, ei kartnud seda sõltuvust, vaid vastupidi püüdis tugevdada oma sidet juhiga, lootes koos kingitusega omandada ka osa juhi suurest edust.»
Jaakobuse kirjas seisab: «Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju» (Jk 1:17).
Keskajast tänapäevani saab tõmmata üsna rohkesti paralleele. Meie välised elutingimused on muutunud, kuid oma inimlikelt omadustelt ja käitumiseltki tundume ka tänapäeval üsna samasugused.
Kombele kinkida ja kinke teha on orienteeritud suur osa meie majandustegevusest. Kinkidega ülekuhjatud kaupluseletid räägivad meie ellusuhtumise orienteeritusest materiaalsusele. Kui ka osa nendest esemetest ära ostetakse ja ära kingitakse, tekib uus küsimus: kas seda kõike inimesele tarvis läheb või on jõudnud kinkimismaania absurdini ja kisendab mõistliku lahenduse järele?
Lahenduse nägemiseks peaksime kõigepealt suutma mõista kinkimise tõelist olemust. Sõna «täiuslik» Jaakobuse kirjas tuletab meelde meie endi poolikust. Me võime kinkida ja kinke saada, mõistatada, mida teine hetkel vajab, ka ära arvata, kuid meie inimliku elu poolikuse tõttu ei saa see kink olla kunagi täiuslik.
Võime teha kinke südamest ja armastusega, rõõmustada saadud kinkide üle, kuid ainult ülalt tulnud kink on hea ja täiuslik. Kristlastena teame, et Jumala arm on tulnud meile Jeesuses Kristuses kingina, ja usu läbi Jeesusesse Kristusesse on avatud meile tee Tema juurde. Meie vaimuanded ja muud kristlikuks eluks vajalikud toimimisvahendid siin maailmas on antud kingina ülalt.
Järelikult saab täiuslik kink tulla ka inimese kaudu, kes usu läbi on osaduses Jumalaga, osaduses Kristusega. See osadus tähendab Tema kohalolu kõiges, mida mõtleme, ütleme või teeme. Niiviisi on Tema toimimas meie kaudu ja ka meie kohalolek teiste inimeste juures palju olulisem, kui me ise arvame – see võib olla parim kink ligimesele, mida ei saa asendada ühegi esemega.
See kohalolek tähendab esmajoones teise inimese märkamist ja väärtustamist just siis, kui ta meile vastu astub, seejuures on oluline näha inimest, mitte tema teadaolevat tausta. Kõik vabandused mitte kohata ligimest, s.t mitte kohtamishetkel selle inimese elus kohal olla, rikuvad selle täiusliku kingi.
Võib mõelda, et niisugune kingitus ei paista silma, teised ei näe selle suurust, sest see on varjatud, ometi võib see kingitus liikuma panna midagi väga olulist. Kinki vastu võttes tunneme rõõmu, selle tõeline väärtus võib kingi saaja elus alles aja jooksul ilmsiks tulla. Seepärast võtame kaasa ka kombekalt selleks mõeldud esemekese.
Me ei taha väita, et peaksime loobuma kinkimast materiaalseid väärtusi. Vahel on niisugust kingitust tarvis. Olukord on halb siis, kui hakkame enam rõõmu tundma nähtavast ja unustame, et täiuslik kink tuleb ülalt. See on läbi aegade kindel ja muutumatu ning avatud kõigile uskujatele.

Ülle Reimann
Merike Kleemann

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)