Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Hävitustöö ulatusest kõnelevad fotod

30.06.2021 | | Rubriik: Kultuurielu, Ühiskond

Tartu Maarja kiriku juures avati eile  fotonäitus, mille on koostanud Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi juhatuse liige Ants Johanson.

Aastapäeva tähistamine on mõistagi märgiline sündmus, sõnab koostaja Ants Johanson ja täpsustab: „Aja kulgedes, kui vahetuid läbielanuid jääb järjest vähemaks ja isiklikud ning varanduslikud tragöödiad kuhtuvad, kasvab hoiatava ajaloosündmuse meeldetuletamise tähtsus seda enam. Igal juhul muutis 1941. a põlemine (ja ka 1944 suvelõpp) Tartu linna totaalselt ja seda ei tohiks me mingil juhul unustada.“ Ta lisab, et tegelikult võiksime meeles hoida ka Tartu suurpõlemist 1775. aastal.

Visuaalne rändamine on kirg

Ants Johanson ütleb, et sündis küll 20 aastat pärast sõda, kuid linna, millest osa oli veel varemetes või kvartalite kaupa heina kasvanud. „Ometi saab selle hävitustöö ulatusest aru fotosid ja filmikaadreid vaadates, sest laps ei mäleta koledat ümbrust, vaid ilu, sest tema elus on tähtsad sootuks muud asjad,“ arutleb autor enda kogemuse põhjal. 

Näitus pakub võimaluse kõrvutada 55–120 aasta tagust linna nüüdsega. „Kuna selline visuaalne ajas rändamine on mu üks suuri kirgi, siis olen kutse eest näitus koostada pööraselt tänulik. Ja teen kummarduse Peeter Toomingale, kes samasuguse toona-ja-täna-pildipaaritamisega 1990. a alguses on mulle eeskujuks olnud,“ sõnab Johanson.

Ta ütleb: „Et fotopannood Maarja kiriku ümber aedadel on peaaegu inimesekõrgused, siis kui nende ees piisavalt kaua püsida, annab see võimaluse minna pildi sisse, minna toonasesse aega. Oma kogemusest lähtudes soovitan seda tahta ja proovida. Olles füüsiliselt ajaloolise foto võttepaigas, on see kogemus igal juhul ehe ja köitvam kui neidsamu pilte vaadata kodus arvutis. Ja kui näituse valik on vaadatud, otsida netiavarustest juurde linna vanu fotosid ja siis jalutada neid paiku päriselt vaatama.“

Lõputu katsetamine

Ants Johanson ütleb, et näituse koostamisel oli kõige keerulisem teha valikut: et „toona“-pilt oleks kõnekas ja tänapäevane versioon samast kohast ütleks ka midagi. Kunagine fotograaf on koha ette andnud, aga Ants Johanson uue foto tegijana peab tegema suure hulga võtteid. „Pean leidma tänaval võimalikult sama võttepunkti, püüdma arvestada omaaegsete kaamerate objektiividega ja veel enam: kui „enne“-foto on aerofoto, siis kutsuma droonilenduri ja koos temaga leidma sobiva kõrguse ja kaldenurga maa suhtes. Seega – üks lõputu katsetamine.“

Pärimusmuusik tunnistab, et kui ta Tartus ülikoolis õppis, oli Maarja kiriku hoone tema jaoks kõigest võimla ja ta vist ei teadnudki, et see on endine kirik. Alles 2010, kui ta meeskooriga Akadeemiline Emajõgi siin kontserti korraldas, hakkas talle päriselt kohale jõudma loetu ja kuuldu rahvusliku ärkamisaja, laulupeo ja selle koguduse ning koja seoste kohta. 

„Ah et see see Maarja kirik oligi; ah et siin teeniski see paljuräägitud Willigerode; mm, siin siis oligi see torn, kus esimese laulupeo hommikupasunad hüüdsid jne,“ meenutab Johanson ja lisab: „On ütlemata hea meel, et nüüd on seosed nii hoone kui siinsete inimestega kaunis tihedad.“ 

Ta kutsub näitust vaatama ja ütleb, et see jääb avatuks augusti lõpuni, aga kui aiad jäävad pühakoja ümber kauemaks, siis jäävad sinna ka fotod.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)