Hauarahu puudumisest Pirita kalmistul

Kirjutan murega, isegi südamevaluga. 16. juunil oli Pirita väiksel kalmistul surnuaiapüha. Kahjuks oli kohale jõudes võimalik veenduda, et kalmistu haldaja polnud selleks sündmuseks valmistunud. Muu hulgas, mis mõjus lausa solvavalt, ei olnud ka kalmistu teadetetahvlil pühale viitavat reklaami. See oli uskumatu vaatepilt: prügikastide juures aia ääres sügisene lehehunnik, teisel pool laperdab plastikust prügikott, kaugemal turritab möödunud suvel mullatööde käigus välja tulnud veneaegne odekolonnipudel.
Võib meenutada, et eelmisel aastal tehti aprillist novembrini kalmistul korrastustöid ja palju oli avalikkuses kisa-kära selle väikese õnnetu 19. sajandi 80ndatest alguse saanud surnuaia üle. On ilmne, et keegi asjameestest polnud vahepeal pärast möödunud sügise 1. novembril surnuaia pidulikku avamist kohal käinud. Siiamaani vedelevad laialiloobitud hauaplaadid ja ristid. Surnuaia keskele haudade ja ristide asemele veeretatud munakivi ümber vedelevad avamis­tseremooniast saadik kuivanud kuuseoksad.
Haudadevahelisel teel on jalust ära tõugatud aluskivi, malmist rist ise teisal. Tehti hoogtöö ja mis kõigest edasi saab – polnudki oluline. Peab samuti nentima, et uue kiviaia ehitamine ei õigusta surnuaia sisulise ajaloo ja miljöö hävitamist, struktuuri lõhkumist. Ei mõisteta, mida tähendab kalmistu, hauarahu, meie aja- ja kultuurilugu. Aga raha on kulutatud ja auhinnad saadud.
Kalmistu kodulehelt võib lugeda: „Kalmistu on terviklikult muinsuskaitse poolt kaitstud ajaloomälestis. Kalmistul on lubatud olemasolevaid hauatähiseid restaureerida, kuid keelatud on kooskõlastamata püstitada uusi.“
Milleks surnuaias muinsuskaitse, tahaks küsida, kui võib lihtsalt niisama buldooseriga ilma lubadeta üle sõita. Kevadest sügiseni kaevati teed üles ja kaeti ehituskillustikuga. On selge, et niisugune kate haudade vahele ei kõlba. Roomikute jäljedki riisumata, aia äärde jäänud mullahunnikud.
Haudadelt lükatud ja katki läinud plaadid on praegu pilla-palla. Perekonnaplatse ümbritsevaid raudaedu koos ristide ja hauatähistega – omapärased raudjalgadega marmor- ja betoonplaadid – on kadunud. Platsid on siledaks lükatud. Raudriste, ammuseid hauatähiseid, ei tohi vanarauaks viia, need peavad jääme sinna, kuhu kuuluvad – surnuaeda.
Kas muinsuskaitse teab sellest tegevusest? Prügikastidele on tehtud värava kõrvale betoonalused, kuid sinna alla on jäänud väike kiviümbrisega haud, kuhu igal kevadel istutati lill. Veekraani juurde tuleb minna üle kevadel kokkulükatud haudade. On ilmne, et tegevuse käigus pole soovitudki endist kalmistut säilitada.
Kiviaia parandamine ja haigete puude mahavõtmine on heaperemehelik, aga hekkide mahalõikamine ja mätaste teelt haudadele loopimine ning kalmudest masinatega ülesõitmine näitab kultuuritust. Meie kultuuris on olnud lahkunutesse, ka kalmudesse austav suhtumine. Teame ja oleme pidanud oluliseks hauarahu mõistet ja tähendust.
Madis Villand

Toimetuse kirjakast
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee