Haruldane piiblitrükk aastast 1854

Piibli sisekaanel ja palgelehel on käsitsi kirjutatud:
Mälestus.
Suur pöud ja metsade pölleminne olli 1868 mail keik ilm olli suitso täis.
Suur nälg olli Eesti maal 1868, 69 ndal
Rukki jahhud ja tatra tangud ja erned toodi keik wäeralt maalt. Ommalt maalt ei sanud
Keddagi. Wak rukki jahhu maksis 4 rbl. 30 kop. höbb. Wak otre 3 rbl. Wak kaeru 2 rbl. 50 kop.
Wak kartulid 1 rbl. 50 kop. Höbb
Toop odra tango 10–11 kop. Toop tatra tangu 9-10 kop.
1869ndal önnistas jummal jälle wilja.
Agga keik maggasinid ollid tühjad ja pie..e ü maks dud sana, mis keik wilja rahwa käest jälleärra wöttis.
P. Bergmann

Paljudele on teada, et raamatu teeb väärtuslikuks tema vanus ja teadaolevate säilinud eksemplaride arv. Aga üheks rariteetsuse tunnuseks on kahtlemata ka köide, autori käsikirjalised märkused või hoopis trükk.
Käesoleva aasta alguses palus üks minu hea sõber aidata mul leida oma kollektsiooni vanu eestikeelseid piibleid. Mitmete vanade piiblite seas sattus minu kätte ka üks eksemplar aastast 1854. Olles varem juba paljudele kollektsionääridele abiks olnud nende raamatute leidmisel ja kordategemisel, olin teadlik, et selsamal 1854. a ilmus ka piibli 4. trükk ja aastal 1862 viies trükk.
Mäletan väga hästi seda mõneti imelikku tunnet, kui kõnealuse piibli tuttava antikvaari juures esimest korda lahti tegin ja tiitellehte silmitsesin ning siis uuesti sulgesin. Oli nagu midagi tavatut, aga ei pööranud sellele tundele kohe suurt tähelepanu. Ei jäänud pikalt asja uurima, haarasin piiblid kaasa ja vahendasin need kollektsionäärist sõbrale. Mõni aeg hiljem andis sõber mulle korduvalt tagasisidet, et mis piibel see ometi niisugune on, mille ta minu käest oli saanud.
Asja uurima hakates sai üsna varsti selgeks, et piiblit aastast 1854 on teada vaid neljas trükk, mitte aga viies trükk. Kõik suuremad elektroonilised kataloogid ja raamatukogud tunnistasid selle piiblitrüki leidumatust. Ka mitte üheski suuremas muuseumis antud eksemplari ei leitud. Niisugune asjade käik tekitas muidugi erakordse olukorra, et kuidas on võimalik, et ühte piiblitrükki pole nagu olemaski, ehkki eksemplar minu ees tunnistas ometigi enda olemasolust.
Raamat ise on suurepärases seisukorras, köide on ajahambale väga hästi vastu pidanud, kadunud on vaid nahkrihmad, mis piibli kaasi teineteisega ühendavad. Raamatu kaane- ja eeslehed on täis kirjutatud väga huvitavat informatsiooni, mis kohati on kadunud, sest üks eeslehtedest on rebenenud ja kaotsi läinud ühes tekstiga.
Tegu on täisnahka köidetud puukaanelise köitega, mida kaunistavad ja kaitsevad kaan­tel olevad puklid (ilunaelad – toim.). Kaanenahka on ornamenteeritud mustrirattaga kaunistatud nii nagu paljudel selle ajastu piibliköidetel.
Eestikeelse piibli bibliograafias on ka veel teine avastamata eksemplar, mis dateeritud aastasse 1839. See on justkui omamoodi vastand äsja avastatud 1854. a piiblile, mida küll ei teatud olevat, kuid mis on siiski olemas. Piibel aastast 1839 on küll paljudes kataloogides kirjas, aga mitte keegi pole seda kusagilt leidnud.
Antud artiklit ajendaski kirjutama eeskätt haruldase piiblitrüki olemasolu ja võimalus veel ka tänasel päeval leida raamatumaailmast seni teadmata eestikeelseid raamatuid, mis peaks andma indu kõigile raamatuhuvilistele: avastamis-ja leidmisrõõmu jätkub ka tänapäeva.
Indrek Oper