Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Harri Haameri 100. sünniaastapäev

30.06.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Harri Haameri kiri peapiiskop Edgar
Harkile

Harri Haamer sündis 8. juulil 1906
Kuressaares. 1924. aasta kevadel lõpetas Kuressaare ühisgümnaasiumi ja teeninud
suvel kindlustusseltsi agendina edasiõppimiseks raha, astus Tartu ülikooli
usuteaduskonda. Edasisest kirjutab ta ise:

 

Va. Peapiiskop Edgar Harkile

Armas ametivend!

Palun Sind, kui see Sul võimalik on, minu
50. teenistusaasta puhul Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, minu
teenistuskirjades teha mõningaid korrektuure nende andmete põhjal, mis ma Sulle
esitan.

Kohe peale ülikooli lõpetamise kutsus
Kirikuvalitsus mind vastasutatud Kiriku Noorsootöö sekretäriks, millisel postil
olin 1. jaanuarist 1929. aastal kuni ordinatsioonini sama aasta 6. oktoobril.
Nõnda olen olnud esimeste vagude ajajaks selles ürituses, mis hiljem kujunes
ulatuslikuks liikumiseks evangeelses kirikus. Samal ajal olin põgusasti
prooviaastal Martna õpetaja, Lääne praosti Gustav Halleri ja Tallinna Jaani
koguduse õpetaja Aleksander Tähevälja juures.

Piiskop Jakob Kukk ordineeris mind enne
kanoonilise vanuse täitumist tingimusel, et ma kandideeriks Püha koguduse
õpetaja kohale, kus pole olnud üle 17 aasta oma hingekarjast. /…/ Püha kogudus,
kuhu oli jäänud veel vaid 70 täiskasvanud koguduseliiget, valis mind ühel
häälel oma õpetajaks.

Õpetaja Liebergi lahkudes Kaarmalt, määras
Kirikuvalitsus mind ka Kaarma  koguduse
õpetaja kohustusi täitma kaheks ja pooleks aastaks 1930–1932. /…/

1932. aasta sügisel haigestusin
tuberkuloosi. Aprillikuu 1933 olin Nõmmel kopsuhaigete sanatooriumis. Tervise
paranedes jätkasin tööd Püha koguduses. Saaremaa praostkonna noorsootöö
referendina külastasin väga sageli ka teisi kogudusi jutlustades kõikides
Saaremaa kirikutes, palvemajades ja külatubades.

Arstide soovitusel otsustasin lahkuda
Saaremaa niiskest kliimast. 1933. aasta sügisel sain Tartu Pauluse koguduse
juhatuselt kutse ja Kirikuvalitsuselt loa kandideerida Tartu Pauluse koguduse
õpetaja vakantsele kohale. /…/  Mind
valiti Tartu Pauluse I koguduse õpetajaks 14. novembril 1933. aastal. 8.
detsembril pidasin oma esimese jumalateenistuse uues koguduses.

Püha kogudusest lahkudes jätsin maha oma
nelja-aastase tööviljana elujõulise koguduse, kuhu oli juba kogunenud umbes 700
liikmemaksu maksjat,  uue ülesehitatud
kirikla ja kogu oma isikliku vara.

Töö Tartu Pauluse koguduses nõudis tohutut
pingutust. /…/ Olin üheaegselt ka Tartu praostkonna Sisemisjonitöö ning
noorsootöö referendiks. 1938. aastast, kuni selle  likvideerimiseni, alkohoolikute varjupaiga
juhatajaks. /…/

1934. aasta 10. mail laulatas mind ja minu
mõrsjat, Maimu Maramaad, Tartu Pauluse kirikus tolleaegne Maarja koguduse
abiõpetaja Axel Erich Vooremaa. Meie abielust sündinud lapsed, Eenok, Maarja ja
Andres, on sündinud Tartus.

1944. aastal 25. augustil, lahingute
keerises, põles maha Tartu Pauluse kirik. Ka kogu meie vara hävis koos meie
koduga kiriku kõrvalhoones. Kiriku keldrisse müürisin  koguduse raamatud. See kelder oli lahti
murtud ja raamatud tulle visatud. Ainult lukustatud seifi polnud jõutud minu
Tartusse tagasi tulles veel lahti murda. Seal säilisid kirikuriistad ja vanad
ristimiste raamatute koopiad. /…/

Niipea, kui saime Täitevkomiteelt loa
kiriku taastamiseks, asusime tööle. Kogusin hajutatud koguduse liikmeid. /…/
Jumalateenistuste pidamiseks saime ruumi Tartu õigeusuliste Aleksandri kirikus.

1946. aasta 1. detsembril helisesid taas
Pauluse kiriku kellad, mis olid põlemisel maha kukkunud. 1946. aasta sügisel
asusime taastatud kiriku kõrvalhoonesse, kus endine koguduse kantselei oli 230
istekohaga kirikuruumiks kohendatud.  /…/

1944. aastal aitasin Tartu metodistide
kogudust registreerida ja jutlustaja puudumisel täitsin metodistide
koguduse  jutlustaja kohustusi
paralleelselt Pauluse koguduse õpetaja tööga. 1945. aasta lõpul andsin metodistide
koguduse üle.

1946. aastal, pärast praost Aleksander
Kuusiku surma, määras Konsistoorium mind Tartu praostkonna praosti
kohusetäitjaks. Sellel kohal püsisin kuni vahejuhtumini 1947. aastal. 1.
advendil ordineerisin Kursi koguduse õpetajaks usuteaduse üliõpilase Arved
Pauli selle järele, kui piiskopi kohusetäitja keeldus seda tegemast.

Tegin seda kiriku ja Kursi koguduse huvides
(Articuli Smalcaldi 65. punkti alusel), mida aga Kirikuvalitsus kvalifitseeris
omavolitsemisena, tagandades mind praosti ametist ja kandes minu teenistuskirjadesse
noomituse. (Loodan, et Kirikuvalitsus selle noomituse sealt kustutab, kuna see
on kirikuseaduse vastaselt sinna kantud. Niipalju, kui mina mäletan, on
võimalik teenistuskirjadesse noomitus kanda vaimulikule ainult siis, kui ta on
eksiõpetust levitanud ehk kõlvatut elu elanud.)

Sõja ajal on Kirikuvalitsus, arvesse võttes
minu Saaremaa olude tundmist, mind kaks korda komandeerinud Saaremaa koguduste
elu korraldama. Nõnda viibisin Saaremaal misjoniteekonnal lahingutejärgses
olukorras 1942. aastal 1.–28.veebruarini ja 1945. aastal 10. juulist
9.augustini. Mõlemal korral külastasin kõiki Saaremaa kogudusi ja pidasin igal
päeval jumalateenistusi ning palvetunde, võtsin inimesi lauale, ristisin lapsi
ning laulatasin pruutpaare. Kogusin sedaviisi hajutatud koguduste liikmeid ja
korraldasin Saaremaa koguduste edasist teenimist.

1946. aastal hakkasin jutlustama Tartu
Pauluse koguduse palveruumis ingerlastele soome keeles. Ingeri rahvast kogunes
nii palju, et organiseerisin Soome koguduse. /…/ Nõukogude korra taaskehtestamisel
jätkasin ka koguduse juures noorte tööd, mis mulle saatuslikuks sai. 5.
veebruaril 1948. aastal arreteeriti mind Tartu tänaval.

(Minu teenistuskirjades on märkus, et olen
kiriku teenistusest vabastatud 2. veebruaril 1948. aastal. See märkus on
Kirikuvalitsusele kompromiteeriv. Sellest peaks järeldama, et Kirikuvalitsus
oli teadlik minu arreteerimisest, kuid ei mõtelnudki mind hoiatada, või koguni
lasi mind arreteerida. Seal pole märgitud põhjust, miks mind kiriku
teenistusest vabastati. Nüüd oleks aeg seda korrigeerida.)

Kaheksa aastat olin kodumaast kaugel
Kaug-Idas, Kolõmal, kus ma ka vangipõlves jätkasin puusepana, ilma kantslita,
evangeeliumi kuulutamist. Olen sel ajajärgul isegi konfirmeerinud, laulatanud
ja ristinud.

1955. aasta suvel sain asumisele määratuna
passi, kui selgus, et olin eksikombel kinni peetud erireZiimiga laagris ja
võisin sõita, kuhu ma iganes oleksin soovinud. Kodumaale tagasijõudnult põdesin
raskesti kliimavahetuse tagajärjel.

Paranenuna palusin luba Kirikuvalitsuselt
jätkata vaimuliku tegevust. Peapiiskop Jaan Kiivit saatis mind teenima Tarvastu
kogudust, mille kohta ta hinnangu andis, et see olla Eestimaa kõige halvem
kogudus.

Igaviku pühapäeval 1955. aastal pidasin
Tarvastu Peetri kirikus esimese jumalateenistuse.

Tarvastu koguduses olen pühitsenud oma 50.,
60. ja 70. sünnipäeva, kui ka meie laulatuse 25. aastapäeva ja kui Jumal lubab,
siis ka oma ordinatsiooni 50. aastapäeva.

Olen nüüd seda kirjutanud, et Sa saaksid
kellelegi ülesandeks teha minu teenistuskirja parandada ning täiendada, et mu
lapselapsed seda lugedes ei peaks kahtlaste tunnetega oma taadi mälestust
südamesse vajutama.

Ma olen veendunud selles, et Sa tahad kõik
hästi teha oma vendade heaks.

Kandku Sind Isa otsatu arm.

Vennatervitusega Sinu Harri Haamer (allkiri)

Tarvastus 30. septembril 1979.

* * *

Tarvastus peeti nii Harri Haameri 50.
ordinatsiooni aastapäev, kui ka 80. sünnipäev ja 50. laulatuse aastapäev, aga
ülekohtused märkused tema teenistuskirjades püsivad tänaseni.

Harri Haamer läks 8. augustil 1987 Jumala
igavikku, aga paraku nukra teadmisega, et Kirikuvalitsus tema ülekohtust
karistust ei olnud tühistanud.

* * *

Harri Haameri 100. sünniaastapäeva tähistamine

1. juulil  Tarvastus

kl 11 jumalateenistus

kl 13 palvehetk kalmistul

kl 14–18 juubelikonverents pastoraadis

8. juulil Püha kirikus Saaremaal

kl 11 jumalateenistus ja mälestustahvli
pühitsemine

kl 13–15 
koosviibimine ja meenutused Harrist

6. augustil Tartu Pauluse kirikus

kl 10 mälestusjumalateenistus

Kõik on oodatud!

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)