Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Harkujärvel tärkav kogudus murrab trende

14.03.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Avo Üprus leiab, et me ei pea tegema, mis meile endale kõige rohkem meeldib, vaid seda, mida inimesed reaalselt kõige rohkem vajavad. Urmas Roos

27. veebruaril asutati uus kogudus Harkujärvel, täienduseks naabruses asuvatele Saku ja Saue kogudusele. Õpetaja Avo Üprus selgitab Harkujärve kogukonnakiriku funktsioone ja koguduse loomise põhjusi.

„Samal ajal kui räägitakse, et kirik on langustrendis, kui Euroopas tühjenenud kirikuid täidetakse algse visiooni ja otstarbega vastuolus olevate tegevustega, asutame meie uusi kogudusi ja anname tühjaksjäänud kirikutele taas sisu, mida ümberkaudne kogukond kõige rohkem vajab,“ ei hoia EELK konsistooriumi diakooniatalituse juhataja õp Avo Üprus, kes kuus aastat on tegutsenud ka Harkujärvel, oma heameelt tagasi. Ta selgitab, et võti üldise miinusmärgiga suundumuse murdmiseks on inimeste tegelike vajaduste mõistmine.
„Inimestel on nii usuline kui ka osaduslik vajadus ning ka kuulumis- ja arenemisvajadus. Vastamine neile vajadustele on perekonna- ja ka ühiskondlikus elus oluline, sest vastamata vajadused tekitavad protesti, võõrandumist, mässu,“ märgib Üprus.
Küsimus on tema sõnul lihtsalt selles, kas me oskame kõiki inimeste vajadusi näha ja neile vastata arusaadavas, kaasaegses keeles ja vormis, pakkuda seda, millest inimesed kõige enam puudust tunnevad. Kirik peaks olema inimestega koos kogu nende elukaare jooksul.

Konkurentsi asemel koostöö
Harkujärve kandi inimeste vajadused selgitati välja nendega vesteldes ja kirjaliku küsitluse käigus, ütleb Üprus. „Selgus, et eelkõige oli puudus lastehoiukohtadest kuni kolmeaastastele lastele. Vallas oli loodud lasteaedu, kuid nii väikestele lastele seda teenust ei pakutud. Teiseks oli vajadus leida õpilastele huvitavat tegevust koolipäeva järel enne kojusõitmist.
Nüüd saavad nad meisterdada, võimelda, tantsida, robootikaga tegelda. Lisaks oli keskeas daame, kes vajasid ka kooskäimise kohta ja nii nad asutasid endale tantsutrenni,“ loetleb diakooniategevuse eestvedaja vajadusi, millele vastamiseks hakati võimalusi otsima.
Nüüdseks on vaba aja tegevustest esitada terve looklev nimekiri: mustlastants ja flamenko, shindō võimlemine, sportlik noortetants, mitmesugused käelised tegevused, keeleõpe. Üprus peab oluliseks, et kiriku tegevus on suunatud kõigile ümberkaudsetele elanikele, sõltumata nende konfessionaalsest kuuluvusest.
Siiski võib tekkida küsimus, miks peaks selliseid tegevusi harrastama just kiriku ruumides. Avo Üprus kommenteerib: „Ristiinimesed tahavad anda oma panuse, et kogukonnad oleksid turvalisemad, sõbralikumad, koos üldist hüve teenimas ja ühishüve arendamas. See on iga kodaniku kohus, kristlastena on see meie kohus.“
Ta ei pea õigeks arutelu, kes on õigustatud millega tegelema. Konkurentsile eelistab ta koostööd teiste koguduste, kohalike omavalitsuste ja ka kolmanda sektori organisatsioonidega ja ettevõtetega. „Üheskoos väikestes aruteludes selgitatakse välja, kes millega saab panustada.“
Üprus leiab, et kirik peaks olema nii paindlik kui ka mobiilne, et vajadusel spetsialiseeruda teistsugustele teenustele. „Me ei pea tegema seda, mis meile endale kõige rohkem meeldib, vaid seda, mida inimesed reaalselt kõige rohkem vajavad,“ ütleb kirikuõpetaja. Ta toob näite oma kodukandist Harku vallast, kus praegu ehitatakse koolile lisahoonet. „Kas tuleb lasteaed? Aga nullklass? Kui mõlemad, siis ehk võiks hakata kirikus pakkuma vanurite päevakodu teenust.“

Kirik kuulub loomulikuna ühiskonda
Mõnikord ei suuda kirik ise välja astuda sissetallatud rajalt, teisalt on levinud stereotüübid, mille põhjal kiputakse kirikut sildistama. „Kuuleme ühiskonnas sageli, et kirik on iganenud, vanamoeline ja ühiskonna pidur. Ajalooliselt on kirik siiski olnud arengu mootor, ja tal on kindlasti võimalik olla seda ka praegu.“
„Riik võib anda raha, aga ta ei suuda inimese hinge eest hoolitseda,“ on Avo Üprus veendunud, et just seepärast on kirik ühiskonna jaoks asendamatu. Teda ajab turri, kui räägitakse riigi rahalisest toest kirikule, sest seda ei tuleks näha mitte toetamise, vaid partnerlusena. „See ei ole kiriku toetamine, sest kirik saab ka ise hakkama, vaid see on riigis elavate inimeste toetamine ja sakraalteenuste kättesaadavaks muutmine,“ ütleb ta.
Ehkki meie senine jutt on keskendunud eelkõige kiriku sotsiaal- ja haridusfunktsioonile, on pühakojal keskne siiski sakraalne funktsioon. „Jumalateenistus igal pühapäeval, leerikool töötab. Ristime ja matame,“ loetleb Üprus. Ennast Harkujärve kiriku võtmeisikuks nimetada ta ei luba. „Võtmeisik on Jeesus Kristus, kes on kutsunud oma töötegijad kaasa. Mõned muigavad selle peale, mõned lähevad kaasa ja leiavad endale nõnda uue kutsumuse, uued võimalused – maailm avardub tohutult.“
Regina Hansen

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)