Esileht » Arvamused » Arvamus »

Harjutamine teeb harjutajaks

17.11.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Kõik me tunneme ütlust, et harjutamine teeb meistriks. Kasutan ka ise seda väljendit üsna sageli, kuid pikka aega ei ole eriti mõelnud, kas öeldu ka tegelikkuses toimib.
Siis juhtus, et kuulsin, kuidas meie kooli füüsikaõpetaja seda väljendit hoopis teisiti kasutas – ta ütles, et tegelikult teeb harjutamine sageli hoopis harjutajaks. Sain füüsikaõpetajast aru nõnda, et ta nägi ohtu liigses harjutamises, mis muudab inimese suletuks uutele ja teistsugustelt alustelt lähtuvatele mõjudele, kitsendab loomingilisust ja ahendab silmaringi.
Eesti rahvakalender kõneleb hingedeajast. Tavaliselt paigutati see mihklipäeva ja mardipäeva vahele, mõnel pool ka mardipäevast jõuludeni. Seda peeti ajaks, mil läbikäimine teispoolsusega oli tihedam kui tavaliselt, lähedaste hingi oodati koju, valmistati neile toitu, köeti sauna jne. Küllap moodustavadki meie rahvalikud uskumused kristlusele suurepärase raami ja võimaldavad evangeeliumi universaalset sõnumit mõtestada vastavalt Eesti oludele.
Viimastel nädalatel on meedias taas käivitunud diskussioon Paluküla hiiemäe ümber, kuhu tahetakse rajada suurt spordikompleksi. Kristlastele on analoogne probleem, kui nende pühakojad lihtsalt ära võeti ning muuks otstarbeks kohandati, nõukogude ajast hästi tuntud. Selle pärandi aktuaalsust võib tunnetada tänini, näiteks leitakse ikka üha uusi põhjendusi, et Nigulistet EELKle mitte tagastada.
Filosoofiadoktor Heiki Valk kirjutas oma eksperthinnangus Paluküla hiiemäe kohta: «Paluküla juhtum annab tunnistust erinevate hoiakute ja maailmavaadete konfrontatsioonist, aga ka sellest, et projekti käivitajatel puudub respekt traditsiooniliste väärtushinnangute vastu. Sisuliselt võib tõmmata paralleele nõukogudeaegse praktikaga ehitada kirikud ümber spordisaalideks, kuivatiteks, töökodadeks ja kultuurimajadeks: seegi toimus rahva huve silmas pidades. Küsimus pole mitte ainult hiiepaikades kui vanades pühakohtades, vaid märksa laiem: kas tänane Eesti ühiskond oskab ja tahab väärtuslikuks pidada ajaloolist ruumi ning omakultuuri põlisväärtusi või on esmatähtsad juurte ja identiteedita kommertsialiseeruva maailma ning tarbimisühiskonna ideaalid.»
Mulle tundub, et kindlasti pole kristlase ideaal saada harjutamise teel harjutajaks, kes ei märka ligimese häda, kuna too usub teisiti. Meistriteks on kristlikus kontekstis peetud neid, kes kõigile hädasolijaile mõtlevad, neid nõu ja jõuga toetavad ja nende probleemid oma palvetesse võtavad.

Toomas Jürgenstein

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)