Esileht » Arvamused » Kolumn »

Harjumused ja koroonapandeemia

19.05.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Sellest nädalast on kõigil üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolide õpilastel jälle luba koolimajas õppimas käia. Restoranid võivad välialadel süüa pakkuda. Kirikutes on teist pühapäeva järjest taas tohtinud pidada avalikke jumalateenistusi. Tõsi küll, seda ikka veel märkimisväärsete piirangutega, aga siiski. Kas piirangute leevenedes on siis varsti kõik taas nagu enne pandeemiat? Vast siiski mitte päris kõik. Tuntud ütlemine, et head kriisi ei tohiks lasta raisku minna, võiks ka kirikut kõnetada ning paremal juhul võiksime sellest katsumusest väljuda tugevamatena, kui sinna sisenesime.

Koroonapandeemia on sundinud harjumuspäraseid tegutsemisviise ja sihtegi taas läbi mõtlema. Võib olla, et mingid töövormid, mis omal ajal olid efektiivsed lahendused, on ajapikku muutunud justkui eesmärgiks iseeneses – et seda või teist on „alati“ just niimoodi tehtud, siis järelikult tuleb nii tingimata ka jätkata. 

Sissesõidetud rööbastest väljumiseks – isegi kui mõistusega taibatakse, et vahel oleks vaja – on tarvis tugevat tõuget. Pandeemia näol on see tõuge tulnud ning sundinud koguduste juhte kõikjal endalt küsima: mis nimelt on meie töös tähtsaim ja millised vahendid just praegu, 2021. Issanda aastal aitavad seda kõige paremini saavutada? Mis väärib muutmist, mis peab kindlasti jääma?

EELK põhikiri tõdeb, et kiriku eesmärk on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele ning sellest johtuvalt on tema ülesanne Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine.

Jumala sõna kuulutamiseks tuleb minna kuulajate kuuldekaugusele. Sinna, kus on inimesed. Kuulutades üksnes paksude kirikuseinte vahel või kogudusemaja õdusas piiblitunnis võib juhtuda, et paljudeni, kes sõnumit vajaksid, meie kuulutus ei kosta. Pandeemiaga seotud piirangud on kogudusi sundinud minema kuulutustööga kirikust välja inimestele lähemale. 

Nii mõnelgi pool on pööratud varasemast enam tähelepanu kodukülastuste tegemisele. Siin-seal on leitud nutikaid lahendusi avaliku linnaruumi ärakasutamiseks kuulutustöö vahendina. Mitmed kogudused on aga viimase aastaga teinud läbi ka tubli digiarengu ning asunud mitmesugustes vormides tegema kuulutustööd internetigi vahendusel. 

Arvestades seda, et enamik eestimaalastest kasutab internetti (sh sotsiaalmeediat) õige regulaarselt, on see vägagi tervitatav. Virtuaalilma suhtluskeskkonnad on aina enam asendamas tänavanurki, turuplatse ja osalt isegi kõrtse inimeste kohtumispaikadena. Inimesed oma vajadustega on jäänud samaks, Jumala sõnumgi, mis kiriku kätte jagamiseks antud, on jäänud samaks, kuid igal ajal tuleb selle kuulutamiseks leida just praegu sobivad kohad ja meetodid.

Ülesande teine pool, sakramentide jagamine, nõuab füüsilist kokkusaamist. Ei ole olemas niisugust 3D-printerit, mis suudaks jumalateenistuse veebiülekande juurde kohe ka armulauaannid välja printida, nii et kõike saaks mugavalt tarbida kodust lahkumata. Tõsi küll, ristikiriku alguspäevist peale on haigetele ikka ka armulauaande koju kätte viidud, et nemadki ühisest sakramendipeost (kui isa Vello Salo väljendit meenutada) osa saaksid, ent üldreeglina kuulub kristlaseks olemise juurde siiski koguduse ühistel jumalateenistustel osalemine.

Inimene on muu hulgas ka ihulik olend, mitte üksnes immateriaalne vaim kusagil virtuaalreaalsuses või pikslike ekraanil. Kehalised kogemused ja üksteisega kohtumise vajadus kuuluvad loomuldasa inimeseks olemise juurde. Jumal on meid nõnda loonud. 

Kristlus on inkarnatsiooniline usund: Sõna on saanud lihaks, Jumal on saanud inimeseks ja tuleb tänagi meie juurde väga inimlikul, kõigi meeltega tajutaval moel. Tuleb meie juurde sõnas, mida kuulutavad tema tunnistajad. Tuleb vees, millega meid ristitakse. Tuleb armulauatalitusel pühitsetud leivas ja veinis, mis saavad meie Õnnistegija tõeliseks ihuks ja vereks ning meile igavese elu roaks. Evangeelium puudutab meid nõnda väga isiklikult ja saame olla kindlad, et seda kõike pakub Jumal tõesti ka meile.

Harjumusel on suur jõud ja seda nii heaks kui ka halvaks. On hea, kui kirikuna harjutame end otsima parimaid lahendusi kuulutustöö tegemiseks just tänases päevas nende võimalustega, mis aitavad parimal moel evangeeliumi inimesteni viia. On väga tähtis seegi, et kui see vähegi võimalik on, siis harjutame end taas igal pühapäeval kirikuteele, kohtuma oma lihakssaanud Issanda ja tema perekonnaga ning tunnistama tema armust.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)