Esileht » Arvamused » Kolumn »

Harimine on elukestev

09.09.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Pikalt söötis olnud põllu harimine on omamoodi väljakutse: künda, äestada, vaod ajada, külvata, kasta, rohida … Iseenesest ei midagi uut, ent sellise põllu hingamine on ikkagi teine: ta peidab endas igasugu trotsi täis juuri, mis ei allu korraldustele ja füüsilisele jõule ning mis ajavad endast uusi võrseid hõrgu porgandi või kurgi kõrvale niipea, kui selja keerad. Tal on umbrohust puntraks pusserdatud kerasid ja mättaid, mida võib korjata lõpmatuseni. Ta poetab enda hõlmast vanade tööriistade osasid, pottide kilde ja tundmatuid eelajaloolise hambumusega lõualuid.
Tal on liiga palju kõike seda, mida isegi pärast mitmekordset kündi võib leida juba tärkava saaduse häiriva lisandina. Aga tema tahumatus ongi tema võlu – pinnas, mis on elanud kaua ja kogenud kaua, ent mis alustab igal kevadel uut hingamist puhta ja rikkumatuna, valmis vastu võtma ja andma.
Oli hiljuti septembriõhtu, mil mõtlesin, et keedan just selliselt põllult korjatud oakaunu ehk uakõtru, nagu meil Võrumaal öeldakse. Seni oli olnud täiesti tavaline tööpäev, aga just ubade keetmise lõhn akna taga sabiseva vihma taustal taaselustas mingid mälupildid. «Mu köök lõhnab nagu 1. september,» mõtlesin endamisi ja vaatasin kalendrisse, mis kinnitas mu sisetunde paikapidavust. Lapsepõlvest saadik on oakaunad ja piparmünditee tähistanud minu jaoks uue kooliaasta maitseid ja lõhnasid. Lisaks muidugi värske koolivormi tehasehõngulise tekstiili triikimise palav aur.
Tänavu oleks esimene koolipäev ilmselt läinud minust mööda, kui ma poleks hakanud neid ube keetma. Endalegi üllatusena avastasin, et ei sõltu enam 1. septembrist. See kuupäev enam ei kohusta, ei köida, ei sega, ei vaja mind. Ka pärast seda, kui kümme aastat ja enam pärast kooli lõppu 1. september alati kuidagi ärevile ajas, siis nüüd tõdesin, et olen sellest esimese koolipäeva taagast viimaks vist lahti saanud.
Samas on see üldise harimise korralisest süsteemist vaba olemine kuidagi kerge ja hää. Asemele on tulnud süsteemitu, aga järjekindel elukestev õpe, millel pole kindlat algust, jõuluvaheaega või lõpuaktust. Küll aga tundub mõnikord, et hindamissüsteem on kohati karmim kui omal ajal mõne range õpetaja pilgu all, sest hindajaid on kordades rohkem. Ka vastutus on kordades suurem.
Meie kasvamine on alati suhteline ja tegelikult lõputu protsess. Tagasi vaadates oma elu olulistele etappidele tuleb tõdeda, et «järgmisse klassi» edasi jõudmine sõltub paljus inimestest, keda oma eluteel kohtame: eeskujud, innustajad, suunanäitajad, õpeta­jad … Ilma ise seda teadvustamata oleme üksteise jaoks nii õpetajad kui õpilased, hindajad ning hinde saajad.
Olulistest inimestest rääkides: ma ei tea, kui kaua oleksin veel ülikooliõpinguid venitanud, kui poleks koos Urmas Pettiga Jaani kiriku ukse ees lund rookinud. Ei mäleta enam, mis oli eelnevalt meie vestluse sisuks olnud, kuid meelde jääb ilmselt alatiseks moment, mil kallis mentor end lumelabida kõrval sirgeks ajas ning käratas: «Hakka ometi oma lõputööd kirjutama ja lõpeta ülikool ära, mida sa kokutad!»
Hakkasingi. Ja lõpetasingi. Paljud olulised asjad mu elus said alguse ja hoo just tänu sellele, et mul oli õnn olla õpilaseks nii suurepärasele inimesele, kes ütles õigeid asju õigel ajal.
Kohe-kohe saab mul neli aastat töötamisest kaitseväes, kus pea iga nädal toob endaga kaasa midagi seni kogematut ja proovile panevat. Küllap on see järjekordne ettevalmistus mingiks järgmiseks eluetapiks. Nagu praegu mõtlen, et mida ma oleksin küll sellises keskkonnas peale hakanud, kui mul oleks puudunud eelnev elukogemus Tarvastu kogudusest. Inimestega koos kasvamine ja hingamine on parim kool, milles omandatud tarkust ei leia mitte ühestki õpikust. Ja selle tarkuse omandamine ei lõpe mitte kunagi.
Vahel tundub küll, et mingite hoomamatute intervallidega jääb mingi osa inimesest samuti mõneks ajaks «sööti». Selle ajaga koguneb umbrohupusasid ja tüütuid võserikke kusagile hingesoppidesse. Mingeid eelmisi elusid meenutavad kasutud jubinad aga jäävadki end aeg-ajalt ilmutama juba mitmeid kordi üle haritud pinnasest. Ent sellegipoolest harimine ei lõpe ja ka söötis põld saab peagi uuesti puhtaks põllumaaks. Valmis vastu võtma ja andma. Valmis elukestvaks 1. septembriks.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)