Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Haridususust

20.06.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Eestlastena oleme maalt pärit rahvas. Pea iga suguvõsa suulises pärimuses on lugu või paar, kuidas ettevõtlik esiisa, harvemini esiema, maalt linna paremat elu läks otsima. Vanemad tegid endast oleneva, et vähemalt üks lastest saaks külakooliteed linnas jätkata. Vaimuvalgus ja koolitarkus – need usuti edu pandina sillutavat teed paremasse homsesse. Tammsaare on kirjandusklassikaks kirjutanud selle higi ja vaeva, mis eesmärgi saavutamise nimel ohvriks toodi.
Kui oma lapsele enda saatusest paremat tahta on ehk üldinimlik, n-ö globaalne nähtus, siis midagi väga eestlaslikku on selles meie austuses hariduse/harituse vastu. Ega asjata kõnelda vahel isegi sellest, et eestlane on haridususku. Ehk tuleneb see kollektiivsest mälust, kus tallel esivanemate kogemus.
Kevad on käes ja koolidel lõpuaktused. Kui ei ole mõne kooliastme lõpetajat sel aastal omas peres, siis enamasti on suguvõsas või vähemalt sõpruskonnas. Seega – ikka on, kellele lilli viia ja keda õnnitleda teelahkmele jõudmisel. Ka teoloogilist haridust andvad õppeasutused teevad kokkuvõtteid ja soovivad lõpusirgele jõudnutele tuult tiibadesse. Et lend oleks kõrge ja kandev. Et nähtud vaevast oleks kasu, ka kogukonnale. Parafraseerides Lutsu, et kodumaa vajab haritud põllumeest, saab kinnitada, et Eesti vajab haritud kodanikke, ka teolooge. Kes ei ajaks usku segi ebausuga. Kes ei pelgaks rääkida teaduspõhisest usust.
Liina Raudvassar

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)