Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Hariduse pühadusest

13.05.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

21. jaanuaril läks Vikerraadio saates «Ööülikool» eetrisse Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõu Marju Lepajõe intrigeeriva pealkirjaga loeng «Miks haridus on püha?». Ta juhib tähelepanu sellele, et praegu valitsev suhtumine haridusse on mitmes mõttes ambivalentne. Ühelt poolt ei möödu päevagi, ilma et avalikkuses arutataks haridusega seotud teemasid, teisalt ei ole hariduse toimejõud olnud väga kaua aega nii nõrk kui praegu: haritud inimesi kohtab tegelikkuses üsna harva ning juhtivatele kohtadele määramine alates ministritest ja nõunikest ei eelda mingeid põhjalikumaid teadmisi juhitavast valdkonnast.
Lepajõe väitel on niisugune tendents pääsenud maksvusele viimasel paaril aastakümnel ega ole Eesti kultuuriloos midagi fataalset. Pigem on tegemist korruptiivsuse lainega, millele tuleb vastu astuda, sest sellest sõltub riigi ja rahva tulevik. XIX sajandil tundusid eestlased teiste rahvaste esindajate jaoks lausa ebatavalised oma usus haridusse ning valmiduses selle nimel ohvreid tuua. Marju Lepajõe meelest on selline suhtumine haridusse otseselt seotud Martin Lutheri keele- ja hariduskäsitluse mõjuga, mille kohaselt iga inimene pidi olema piisavalt haritud, et lugeda ja mõista pühakirja, mis luterlikus paradigmas oli ja on mitte lihtsalt harituse, vaid hingeõndsuse küsimus.
Pedagoogikateadlane Tiiu Kuurme kirjeldab muutusi hariduse mõistmises 1990. aastate alguses, kus hariduse pühadus langeb turu pühaduse ees: «Uueks doktriiniks kujunes õppimine ehk lakkamatu enese vastu sirutumine tujuka turu nõudmistele. Inimene maandus (ehk sekulariseerus) lõplikult, jättes taeva ja oma vaimu sinnapaika. Muutus terve sõnavara, millega siitpeale räägiti haridusest. Teadmisest sai informatsioon, tervik­arengust kompetentsuste loetelu, sisust standardid, inimvõimetest õppekava väljundid, inimesest enesest inimkapital.
Trooniks ja krooniks kogu uues haridusmõtlemises kujunesid hindamine, konkurents, pingeread (ja seda üle maailma), mille ees taandusid ka oma vaateid meeleheitlikult kaitsvad Bildung’i-usku haritlased. Et kaitsta igaühe õigust haridusele vaatamata päritolust, riigistati haridus lõplikult. Riik sai õigustuse oma kulu ja kirjadega pakutavat kontrollida.» (Tiiu Kuurme: mälestusi haridusest, Postimees 16.03.2014)
Hariduse riigistamise ja erisuste nivelleerimise kontekstis on tähendusrikas peapiiskop Urmas Viilma poolt peaminister Taavi Rõivasele saadetud kiri seoses valitsuskoalitsiooni plaaniga lõpetada erakoolidele tegevustoetuse maksmine. Peapiiskop kirjutab: «Juhin tähelepanu, et riik on asumas tegema vahet mitte ainult koolidel, vaid ka õpilastel, kes neis koolides õpivad. See puudutab eriti teatud maailmavaadet esindavate koolide (kristlikud koolid, waldorfkoolid jne) õpilasi ja nende vanemaid.»
Mida tähendaks see kiriku jaoks, kui plaanitav muudatus erakoolide rahastamisskeemis peaks jõustuma ja kirikukoolid seetõttu oma uksed sulgema? Julgen väita, et kui miski on luterlusele üldse ja eeskätt Eesti luterlikule identiteedile eriomane, võrreldes üleilmse ja apostliku usu ning pärandiga, milles me niikuinii koos teiste kristlike traditsioonidega osalised oleme, siis on see jätkuv panustamine haridusse, kus me ei tohi taganeda. Usuteaduse instituudi toetamine ja arendamine, viljakas ja tulemuslik koostöö Tartu ülikooli usuteaduskonnaga, kristlike lasteaedade ja koolide arendamine, usundiõpetuse õpetamise toetamine võimalikult paljudes üldhariduskoolides, vaimulike kraadi- ja täiendusõppeks tingimuste loomine, kirjastamise ja teadustöö edendamine ei ole kiriku jaoks asendustegevus, vaid elu ja surma küsimus – hingeõndsuse küsimus, kui väljenduda usuisa Lutheri poolt meile pärandatud kategooriates.
Viimselt ei saa usk läbi hariduseta ega haridus usuta. Tiiu Kuurme sõnadega: «Me valime oma inimkäsituse ja selle pinnalt oma enesekäsituse. Kas inimlaps on materjal või oma elule mõtet otsiv, iseend ja oma tegelikkust loov ning teadvustav olend? Kas hariduskäigu tulemus on toodang tööjõuturule või end tegelikkusega suhestav indiviid, isiksus, subjekt? Kas hariduse mõte on karjäär ning maised hüved või arendada eneses nüansirohke tunnetus maailmast osasaamiseks? Kes usutakse end olevat?» Nende küsimuste esitamine ja neile vastamiseks tööriistade pakkumine peaks olema kirikliku hariduse vastutus kogu ühiskonna ja kultuuri ees.
Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 
Marko Tiitus,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)