Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Hapukurgihooaeg hinges

06.06.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Usun, et tänapäeval teab juba igaüks, kes vähegi meediaga kokku puutub, mida tähendab hapukurgihooaeg – nii sõnana kui ka kogemusena-tõdemusena, et jälle on uudis tehtud mitte millestki. Milline võib aga näha välja hapukurgihooaeg hinges? Tundsin seda hetkeks, kui panin lõpuks käest paar pikka aega tegemisel olnud ja juba üksjagu tüütavaks muutunud tööd. Paar viimast „Send“-vajutust, märkmepaberid laua pealt kokku ja hunti. See ja see on tehtud, see peab järgmist nädalat ootama, see tuleb sel-ja-sel kuupäeval, see nõuab tööpäeva lõpu jaoks liiga intensiivset süvenemist … Ja siis see tuligi. Kummaline tühjusetunne, et … kas polegi siin ja praegu midagi teha?!
Pea pole nõus töökabinetis tühi olema. Lilled, päike ja heinamaa on hetkel kättesaamatus kauguses. No mida sa, hing, teed! Õigus, loed lehte! – Seal plahvatas pomm, seal on selline kriis, seal aga ahistas see seda, sealt leiti hüljatud loom, need läksid lahku, aga need abiellusid, näevad välja nagu noored armunud kunagi. Seal jälle avaldab keegi arvamust, et küll on peig niisugune ja pruut naasugune, ei tea, kas jäävadki kokku …
Põhimõtteliselt näeb niimoodi välja ressursside raiskamine. Ma ei pea silmas mittemidagitegemist. Kui sa tõstad silmad taeva poole, imetled vaikides ja tänuliku meelega taevast, rohu sees askeldavaid mutukaid või nuusutad õhus kevadist värskust, suvist raugust, sügisest kaduvust või talvist külma (jah, külm ka lõhnab – mu meelest meenutab veidi osooni), siis teed oma hingele üksnes head. Kui katsud rammu mätaste-juurikate, palkide või jõusaali rauaga, siis teed head oma kehale. Kui sa vaatad televiisori ees lebades seriaale ja mõtled alandliku meelega, kas ja kuidas sina tuleksid kõige sellega toime, millega ladinaameeriklasest või türklasest kangelane rinda pistab, siis võib sellest isegi sinu moraalsele palgele kasu tulla. Me ju ikka anname endale aru, et tegu on suurte inimeste muinasjuttudega, millega tahetakse meile midagi öelda.
Ressursside raiskamine on hoopis see, kui hakkame tegelema n-ö päris, asjalike asjadega, millega meil on destruktiivne suhe – kartmise ja hirmutamisega, vihastamisega, hindamisega, kadetsemisega. Kas meil tõesti poleks parem rakendada seda aega millelegi sellisele, mis meile endile või äkki ka kellelegi teisele kasu toob? Püstitaks küsimuse Pauluse mõtet järgides: kas see ehitab kogudust? Ajalehed on siinjuures üksnes kujund. Ma pean silmas toksilist, lammutavat hinnangut. Hädasid ja õnnetusi on meie ümber alati (samuti vaeseid, kellele head teha) ning meil tuleb seda teadmist silme ees hoida, et hädad ja õnnetused ei käi kive ja kände mööda (ega piirdu halbade inseneridega, kui klassikat silmas pidada). Aga mida sa, hing, teed oma pulbitsevate emotsioonidega, kui vaatad seda maailma häda ja kõike ümberringi toimuvat! On ju pahandav, ja siis tuleb midagi öelda – no näiteks kust muidu saab paks teada, et ta paks on, kui keegi talle seda ei ütle? Ja kuidas muidu saavad inimesed teada, millisest materjalist täpsemalt kellegi pea on, kui ma oma „eksperthinnangut“ üldsusega ei jaga?
Selleks, et maailmas midagi paremaks muutuks, tuleb kahtlemata asju arutada. Mõtlemis- ja arutamisvõime saavutamiseks oleks vaja mõtlemisaparatuur kõigest segavast puhtaks saada. Millest täpsemalt? Ehk on abi sellest, kui esitada küsimus: kuidas ja miks see asi, mis mind maailma parandama ja sõna võtma ajendab, mind puudutab? Miks ma sellega tegelen? Selleks tuleb ju vaadata iseenda hinge, ja see võib olla hirmutav – kõik see saast, mis sinna aastakümnete jooksul kogunenud on. Lihtsam oleks tegelda maailmaparandamisega. Tunnistada teiste, mitte oma vajakajäämisi. Aga see ei pea nii olema – selleks, et halba hingelt ära saada, on Kirikul vahendid olemas. Peaasi on puhastatud ruum pärast millegi konstruktiivsega (kogudust ehitavaga) täita, muidu tuleb seitse kurjemat vaimu …
Kytt,Merike2014

 

 

 

 

Merike Kütt,
vanglate peakaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)