Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Hanno Tamm kannab isamaalist vaimu

16.11.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Väike-Maarja kirikus pühitseti Porkuni lahingus langenute mälestuseks vaskrist. Sõna võttis brigaadikindral Riho Ühtegi, aga ka risti autor koguduseliige Hanno Tamm (fotol). 

Porkuni lahingu aastapäeval 21. septembril oli Väike-Maarjas mälestuspalvus, kus teenisid praost Tauno Toompuu ja Kaitseliidu peakaplan Peeter Paenurm. Sügispäeva aastal 1944 ei tohiks unustada keegi. Siis läks vend venna vastu ja võitjat selles lahingus ei olnud. Kahe sõdiva armee – Nõukogude Liidu ja Saksamaa – põhijõu moodustasid eestlased.

Peaaegu veerand sajandit püüti mälestust Porkuni lahingust elavana hoida ja põlistada, kuni lahinguväljale Vistlasse valmis kevadel 2008 memoriaal. Tänu ja au selle eest kuulub paljuski Väike-Maarja koguduse nõukogu liikmele Hanno Tammele, kelle esivanemad on sealsest kihelkonnast teada juba 1870ndatest aastatest. Ta ütleb, et nende perekond on sealse kirikuga olnud alati seotud. „Kirik oli, on ja jääb,“ on Hanno Tamm veendunud.    

Ajaloohuvi elust enesest

Hanno Tamm on sündinud 1939. Ta ütleb, et mäletab Saksa sõdurite halle välivorme. Kui 1944 pealetungiv Nõukogude vägi Väike-Maarja kanti jõudis, siis tollest kevadest on Hannol esimesed mälestused. Hirmust „vabastajate“ ees jättis pere talu maha ja hakkas Tallinna poole liikuma. Kui nähti Nõukogude tanke Paidest Tallinna poole sõitmas, keerati ots ringi ja mehed hakkasid metsa pudenema. 

Need katkendlikud mälestused on temas tekitanud soovi talletada ajalugu. Ta ütleb, et võitjate poolel sõdinud eestlaste hauad olid tähistatud, Saksa mundris langenute omad mitte. „Meie võtsime ette tähistada ka need hauad,“ ütleb ta. Meie all mõtleb ta lisaks Eesti Leegioni mobiliseeritud allohvitseri, sõjaveteran Ülo Tähistet

Kaitsejõud

Pärast sõda avati Loksal 1965 vennaskalmistu, aga mälestussambaga meenutati vaid Nõukogude poolel võidelnuid. Praegu on kalmistu võssa kasvanud. 1986, mil saabunud perestroika lasi vabamalt hingata, tähistati Porkuni ühishaud leivakujulise kiviga, ristimärk sisse raiutud. Seda mõttega, et kivil on siis kaitsejõud peal, sest varasemalt ühishaual olnud rist oli õhitud, teise viinud minema metallivargad. 

Kogu lugu langenute säilmete, veel enam ristide ümber kestis mitu aastat. 21. septembril 1989 avati Vistlas rist, selle avamisel osales Mart Laar, risti pühitses õpetaja Madis Oviir. Langenuid kogunes mälestama 1500 inimest. Matmispaik tähistati ka Saueväljal (Tapa muuseumi kodulehe andmetel praegu maha jäetud ja unustatud), Loksal ja Viru-Jaagupi kiriku juures. Võib-olla mujalgi Virumaal.

Oluline kuupäev on 21. september 2008, mil kaitseminister Jaak Aaviksoo avas Vistlas memoriaali. Raamatus „Porkuni vennatapulahing 1944. Üks Virumaa lugu“ on ära toodud Saksa poolel sõdinud ja Porkuni lahingus langenud eestlaste nimed. Kahele kalmistule kokku on maetud 95 inimest. Raamatu üks autoritest on Hanno Tamm. 

Kaua küpsenud mõte

Umbes 25 aastat seisis Hannol garaažis nelja meetri pikkune punasest vasest latt läbimõõduga kolm sentimeetrit. See oli tal Saku õlletehases töötamise ajast. Hanno ütleb, et tema elu kulgeb „kahepaikselt“: talvel on ta Sakus, aga kui kevadel kasemahl voolama hakkab, ikka Väike-Maarjas.

Aastal 2020 teenistusjärgselt kohvilauas juttu veeretades käis ta välja mõtte teha kiriku seinale vasest rist. See leidis laiemat kandepinda ja muinsuskaitseametilt saadi nõusolek. Hanno tegi puust mudeli, sepp Ermo Lood risti ja nüüd, lahingu aastapäeval 21. septembril, rist pühitseti. 

Hanno ütleb, et ajalugu on tema hobi, kirik on aga ajaloo ülim tipp. Oma talusse Väike-Maarjas on ta kogunud etnograafilisi esemeid, vanavara, sest nägi, kuidas nõukogude ajal palju hävis, aga ka hävitati. Nii hakkas ta suure talli laka peale vanu esemeid koguma ja möödunud aastal oli selle tegevuse eest muinsuskaitse aastapreemia kandidaat. 

Rita Puidet

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)