Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Hando Runnel: vajame rohkem heakodanlikku hoolt

20.11.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

«Suured isiksused on nagu kõrged, kaugelepaistvad mäed – vaatad, et on siinsamas, kohalejõudmiseks vaja vaid natuke sammuda, aga tegelikult on siht veel lõpmata kaugel,» näitlikustab Hando Runnel Uku Masingust kõneldes. Võrdluspilt sobib hästi iseloomustama ka Runnelit ennast, kes sel pühapäeval, 24. novembril saab 75aastaseks.

Kes eestlastest ei teaks Hando Runnelit? Tema luulest, väljaütlemistest, isikust. Midagi ikka. Oma rahva südametunnistuseks nimetatud kirjamehe luule on oluliselt mõjutanud mitme põlvkonna vaimset kujunemist; seda on loetud, lauldud ja jäetud pähe. Muljet avaldav on Runneli eetiline eluhoiak, mille keskmes suhe kodumaaga, oma rahva ja rahvuslusega. Poolsada aastat on ta kirjutanud nii lastele kui täiskasvanutele, viimane luuleraamat «Maakoore pehmenemine» ilmus tänavu ning viimane toimetatud raamat, Jaan Lattiku kogutud jutlused ja kõned, jõuab «Eesti mõtteloo» sarjas raamatulettidele saabuvaks advendiks.

Elumõtteni jõudmiseks kulub elu
«Ta saabub enamast kella 12 paika ja lahkub päris õhtul,» öeldakse kirjastusest «Ilmamaa», kui uurin, millal Hando Runneliga Tartu kirjanike majas kokku saada. «Kui kabinetiuks irvakil, võib julgelt edasi astuda,» olen varustatud teisegi soovitusega, mis aitab jõuda jutule sel pühapäeval 75aastaseks saava kirjanikuga.
«Elu mõtteni jõudmisega on inimeseks olemise kohustused lõpetatud. Siis on viimne päev saavutatud ja ongi kõik. Muid ülesandeid ei ole,» arvab Hando Runnel, kes oma viimast luuleraamatut alustab tõdemusega: «Elu on selleks, et elu mõtteni jõuda».
Kuivõrd mängib elu mõtteni jõudmisel kaasa inimese enese panus ja milline kaal on saatusel – kuhu aega, keskkonda ja rahva keskele sa sünnid? Runnel seletab, et on püüdnud sedalaadi küsimusi lahendada lihtsalt: pool inimesest või isikust on sünnipärane olevus ja poole puhul mängib rolli n-ö omaosalus.
Ei saa eitada tegureid, mis kujundavad aegu ja saatusi. Runneli vaikne hääl paisub oluliselt valjemaks ja selles on tajuda ärrituse noote, kui ta retoorilise küsimuse esitab: mida pidi tegema 1960ndate üliõpilane, keda «võimud» agiteerisid eakaaslaste peale sõna kandma, või talumees, kellelt kolhooside loomisel maa ja loomad ära võeti? «Praegu räägitakse – need olid koputajad ja kolhoosnikud,» osatab Runnel, nimetades sellist lihtsustatud lähenemist ülekohtuselt lapsikuks.
Tänane päev kujundab uut põlvkonda. «Kuidas jääda inimeseks ja eestlaseks ühinenud Euroopas, kus su häält ei kuulda?» sõnastab Runnel valusa küsimuse, kui Eesti on paarkümmend aastat taas riiklikult iseseisev.
Eestlusest rääkida on tagurlik, isegi ohtlik – võid saada sõimatud fašistiks, leebemalt marurahvuslaseks. Runneli meelest on see otse põhiseadust puudutav, mille esimene punkt kinnitab meid olema iseseisvad, vabad, sõltumatud. «Nad nimetavad seda demokraatiaks,» ütleb Runnel mõrult, lisades: «Oleme oma vabadusega jõudnud vaata et 19. sajandisse tagasi, kus priius oli küll antud, aga maa omanik oli eesõigustatud klass; olukorda, kus tuli alles hakata võitlema, et saada maa peremeheks.»
«Orgaaniline inimene ei ole enam võimeline ilma abimehhanismideta elama,» toob Runnel teise väite tänapäeva inimese sõltuvusest, näitlikustades: «Mälu on pulga ja süda stimulaatori peal.»

Suured mehed kui kõrged mäed
Neid on palju, kelle sõna on Hando Runnelile pidet pakkunud. Alustades lapsepõlvest meenutab ta Riho Pätsi laulikuid, kus kolm komponenti – sõna, viis ja pilt – aitasid kujundada väikese mehe ilumeelt ja rütmitaju. «Laulu kaudu hakkab luulesõna helisema,» kinnitab luuletaja.
Meenutab, kuidas avastas saksaaegsest «Ammukaarest» tänaseni vaimustust pakkuva, omapärase sõnastusega hinge läinud luuletaja Hendrik Adamsoni, kelle pärandiga on hiljem palju tegelnud. Luuletajatest Juhan Liiv ja proosameestest Tammsaare on need, keda samuti eeskujudena mainib. Justkui sissejuhatusena Uku Masingule, kellest kõneldes tunnistab, et «ei ole tema luulest saanud erilist tõuget luuletamiseks, aga tema isik on sügavat mõju avaldanud».
Uku Masingule mõeldes võrdleb Hando Runnel suuri isikuid kõrge mäega, mis kaugelt vaadates tundub lähedal olevat, aga tegelikult jääb lõpmata kaugele. Kui Uku Masing 1985. aastal suri, küsis Eha Masing Hando Runnelilt, mida teha abikaasa käsikirjalise pärandiga. Lesk oli raske küsimuse ees, sest Uku Masing oli enne lahkumist naiselt oma paberite hävitamist nõudnud. «Väga lihtne olnuks süüdistada, et naine ei täitnud mehe viimast soovi. Soovi täitmise korral oleks jälle saanud süüdistada, et milline barbaarne tegu hävitada nii suure mehe looming,» elustab Runnel ligi 30 aasta taguse dilemma.
Meie kõigi õnneks ei saanud Uku Masingu vaimne pärand tuleroaks, vaid selle uurimise ja trükikõlblikuks toimetamisega tegeleb Uku Masingu kolleegium järjepidevalt tänini.
Runneli kirjanduslikku keelt on mõjutanud Piibel, millega sinatutvus jääb varasesse lapsepõlve, kui «vanaisa luges seda õhtuti». Piiblist kui kümne käsu taustast kõneldes vajub Runneli hääl madalaks ja sõnuotsivaks. Käsi laiutades nendib ta, et hoomab piibliraamatus, selles «omamoodi kavalas raamatus», suurt vastuolu Vana ja Uue Testamendi vahel. Ta selgitab, et tunneb loomupärast lähedust luterliku dogmaatikaga, kus peategelaseks Jeesus Kristus, kuna «see on mulle ümbrusest kaasa antud».

Olgem enam heakodanlikud
Hando Runneli sotsiaalne närv on hell alati olnud. Ta mitte üksnes ei vaatle ega mõtle, vaid ka teeb ja ütleb. Tänapäeva Eesti ühiskonnas on mõndagi, mis temas pahameele äratab. «Olen sünnilt sotsialist, ilmavaatelt isamaalane, aga muidu hoiakult kuningriiklane,» on Hando Runnelil kombeks ennast tutvustada. Selgi korral seda tehes on tema ilmest aga raske välja lugeda, milline osa siin on tõsist juttu ja milline on väite huumoriprotsent.
«Hiljuti märkisin üles ühe väga õige sõna,» jagab Hando Runnel leidu. «Heakodanlik» on see sõna, millega vanameister väljendab vajakajäämist enda umber. «Meil puudub heakodanlik hool,» nimetab ta, selgitades, et «heakodanlik on see, kui kodanlane aitab endast mahajäänut ja hoiab ühiskonda mõistlikult». Ta rõhutab, et kui keegi on isiklikult edenenud, ei tohiks ta seda väiklaslikult ainult enesele hoida, vaid peaks tegema sellest terve kogukonna osa. Nagu koguduses, kus näiteks varanduslik seis ei tee ühest teise ees tähtsamat, kõik on Jumala ees võrdsed, on vennad. «Vajame enam heakodanlikku hoolt. Olge hoolsad ja võtke endale kohustus juurde, mille olete ära unustanud,» on Runneli sõnum.

Pikad õhtud lubavad lugema
Vastukaaluks lõputule soigumisele, et ilm on pime ja pikad õhtud lohutud, on Hando Runneli hinnang hingedeajale sootuks soosiv: «See on väga hea aeg.» Kirjanik nimetab, et kuna tegemist on tema sündimise ajaga, mil päevad on lüheldased ja taevas maadligi, tunneb ta just sel ajal end sünnipärases kodus.
«Kui õhtud on pikad ja teised lähevad magama, on piiramatu aeg olla oma raamatute ja mõtete ilmas,» räägib Runnel, meenutades, et taluelus ei olnud valgetel aastaaegadel millalgi luba nii pikalt raamatute seltsis veeta kui just sügisel, kui välitööd lõpetatud. Nii pikalt kui ta ennast mäletab, olgu poisikesena maal, üliõpilasena Tartus või hiljem täismeheeas, ikka on just sügis olnud õppimise, endasse süüvimise ja suure lugemise aeg. «Selles hämaras, olgu või õlilambi valgel, on hea minna teise ilma, raamatute ilma, mõttelisse ilma,» kinnitab Hando Runnel.
Liina Raudvassar

Hando Runnel
Sündinud 24. novembril 1938 Järvamaal
Luuletaja ja kirjastaja
Abielus ja kuue lapse isa
1973. aastast elab Tartus, linna aukodanik
1992 asutas kirjastuse Ilmamaa
2000 pälvis EELK kirjastusnõukogu aastapreemia sihtkapitali «Eesti mõttelugu» asutamise eest
Kirjanike liidu liige
Uku Masingu kolleegiumi asutajaliige
Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige
1993 oli esimene Tartu ülikooli vabade kunstide professor
Tartu ülikooli usuteaduskonna taasasutajaid

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu! (1Pt 5:5b)