Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Hamlet Tuulemaal

02.10.2013 | | Rubriik: Persoon minevikust

Noore Gustav Suitsu meeleolud ei kõikunud aastail 1911–1919 küll ühest äärest teiseni, kuid kindlat toetuspunkti tal ei olnud.

Ta oli kujunenud luuletajana iseseisvaks terve vikerkaare ulatuses, ent polnud veel akadeemiliselt töökindel ja see poliitiline vasakpoolsus, mida Gustav Suits kirjeldab kui vaimse kodanluse vasta­sust, jättis ta juba siis, Esimese maailmasõja künnisel ning ajal, vähemusse.
Mitte üksildus kui kaotustunne, vaid just vähemuselamus valitseb ta mitmes tollases luuletuses, mille lähtekohaks on klassikaks saanud «Kerkokella» sisu: kodust äralõigatus.

Tuulemaa luuletaja sees
Gustav Suitsu «Tuulemaad» on korduvalt tõlgendatud kui tundmust Eestist. Umbes nii, et Tuulemaa on varjuta liivariba keset igasse ilmakaarde avatud merd, mis on kõikidele tuultele valla. Nagu oleks oma saar, mille otsimisest pihtis Gustav Suits aastal 1903, osutunud tegelikkuses tallermaaks, mis ei paku mingit pidet ja kus hea sadam pole üldse võimalik.
Juba pool sajandit praegusest tagasi näitas Nigol Andresen, kuidas selline tõlgendus on väär, sest ta pole kooskõlas isegi mitte luuletaja elulooga. Noor Gustav Suits elas aastail 1911–1914 läbi mitmeid pöördelisi, kuid ka väga isiklikke sündmusi. Ta abiellus 14. I 1911 pastoritütre Aino Emilia Thauvóniga (1884–1969). 19. II 1911 on Gustav Suits lubanud pühenduda filosoofiadoktori väitekirjale, ent ta jäi teemale alla.
1. I 1912 mattis Gustav Suits Võnnus oma ema, kes pääses küll kannatustest, aga miniat ei näinudki. 21. I 1914 sündis Suitsude esimene tütar Maret (srn 14. VII 1956). Aastal 1913 sai Suits Helsingisse püsiva kooliõpetaja koha, kuid tal oli võlgu, mille maksmiseks leivarahast ei jätkunud ja muist honorare peaasjalikult juhukaastöö eest kuluski vanade arvete klaarimiseks.
Suurematest kavatsustest venis eriti «Eesti lugemiseraamat. Valitud lugemisepalad eesti kirjanduse arenemise teelt. Kirjanduslooliste teadetega ja keeleliste märkustega välja annud Gustav Suits», mille esimene osa ilmus alles 1916.
Nende tõsiasjade taustal tunnistab «Tuulemaa» esimese osa värss «Kui lahja on su oma põllu riib!» üles autori enda vähest viljakust ajal, mil ta lootis olla märksa produktiivsem. Niiviisi mõistetud Tuulemaa asub luuletaja sees, mitte tema ümber. Luuletuskogu «Tuulemaa» sissejuhatav «Tuulehaud» sisaldab kaksikvärsilise küsimuse «Kas veedelnd mind uitmine liialt / kõigi tuulte vabariigi ra´al?». Eesti ei võinud see vabariik ajalooliselt olla, Soome samuti mitte.

Uue pöörde eelaimus
«Tuulte vabariik» märgib Gustav Suitsul selles värsis vaba hingamist, seda pääsemist vaimsest sunnitööst, mida Suits igatses luuletuses «Liginev pikne»: «Põua pika, lämmatava ummuse käristab, / latvu ju längutab, lehti ju väristab / tuulipääna tulevate puhangute värskus». Geograafiliselt ootas Gustav Suits uut puhangut Pariisist, kuhu ta läbi Saksamaa jõudis alles 1914, vahetult enne Esimest maailmasõda.
Kui vaimulik astub koguduse ette, siis Gustav Suitsu tal seal tsiteerida ei sobi: Suits ei ole nooreestlasena luterlane. Seevastu kirikuõpetaja kuulajate keskel võib sisemise Tuulemaa tunne olla isegi valitsev, sest pole sugugi püsikindlalt teada, kuhu võib torm laeva kanda.
Ühe vastuse andis Gustav Suits ise, kui ta juulikuus 1913, mõned kuud pärast poliitilist maadejagamist Jaan Tõnissoniga, kirjutas Estonia teatrimaja avamiseks «Hamleti proloogi». Primitiivse tõlgenduse järgi oleks see juhuluuletus, tegelikult on ta dedikatsioon, mis juhatab sisse kolm erinevat sihti: teatrimaja, lavastuse, kuid ka uue epohhi.
Viimane värss proloogi esimese osa lõpul, «on nagu ainest kerkiks vaimu tõus», tunnistab uue pöörde eelaimust, meeleolu, mis polnud tollasel Suitsul sugugi episoodiline, sest sama oli ta oodanud ka Friedebert Tuglaselt: «ja ootame su taeva pilvelahendust» (Fridebert Tuglas, kirjutatud 1912).
Kas siit järgneb, et Hamleti monoloog oli juba proloogiga lõpetatud? Ei, sest kuigi Gustav Suitsu poliitiline luule koos vabariigi sünniaegse publitsistikaga oli aastatel 1913–1922 väga radikaalne, jäi talle südamele uue põlvkonna tõusikute saamahimu. Omariiklusega sahkerdajate väledust polnud Gustav Suits ette näinud.
Keeruline on arvatagi, kui sageli luges hilisem Betti Alver Gustav Suitsu luulet üle. Luuletuse «Tähetund» (1965) värss «Eks mine / ja taipa, mis on aina tarbimine» ei viita otseselt Suitsule, küll aga nooreestilikule mõtlemisviisile: tarbija ei ole kunagi looja. Noor Gustav Suits, kes kirjutas «Tuulemaa», tahtis olla looja. Shakespeare’i «Hamleti» lõpp talle ei sobinud.
Peeter Olesk

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)