Hämarusest valgusesse

Püüan advendiaegset ootamist, mis seotud väga kindla isikuga, veidi laiendada. Meie elu on kui üks suur ootamine. Algul ootame kooliminekut, siis suureks saamist, koolide lõpetamist, head tööd ja kaaslast eluks, lapsi. Järsku märkame, et meil on jäänud siin maailmas kulgemiseks liialt vähe aega. Elust ei saa teha kordustrükki, see on just niisugune, milliseks oleme selle elanud. Kuulus 17. sajandi prantsuse filosoof Blaise Pascal on tõdenud, et me ei ela, vaid aina kavatseme elama hakata.
Kolm kuud Soomes Piiblit õppides viis mind kokku naistega, kes olid oodanud pikka aega võimalust pääseda neile kursustele. Naistel polnud selleks võimalust olnud töö ja pere tõttu. Üks neist, kelle lastel pered loodud, oli poolteist aastat tagasi matnud mehe. Ta ütles, et nüüd teeb ta antud elupäevadega seda, mida ise soovib: need aastad kuuluvad temale.
Teine tunnistas, et mõnikord valdab teda tunne, nagu oleks elu tühja elatud. Kuigi selles on olnud edukat ettevõtlust ja pererõõme. Aga nii palju oleks tahtnud teha midagi päris endale, ütles ta ühel jalutuskäigul. Kohusetunne ja vastutus olid liiga tugevad olnud. Kolmas nautis Soome seaduse õigusega vaba poolaastat ja valis ammuigatsetud piiblikursuse.
Mina ise töötasin end kolmeks kuuks vabaks peatoimetaja ametist, mida olen pidanud varsti 18 aastat. Pakkisin kohvrid ja astusin 1. septembril laevale. Ma olin samuti piiblikursust ammu igatsenud, sellest saati, kui Soome Luterlik Evangeeliumiühendus (SLEY) andis võimaluse kahele eestlasele tulla kaks korda aastas korraldatavatele piiblikursustele.
Soomlased ikka küsisid, kas teil Eestis pole selliseid kursusi. Selliseid pole, vastasin. On piibliringid koguduste juures, on kursused leerilastele, on teoloogilised õppeasutused, aga pole intensiivset piibliõpet. Imestasin isegi, kui eelmise nädala reedel anti meile tunnistused, kus kirjas, et oleme saanud 300 tundi loenguid Piibli raamatuist erinevatelt õpetajatelt.
Kõige pikemad olid meie «matkad» koos Paulusega. Ainuüksi Pauluse kirja roomlastele käsitlesime rida rea haaval kaks esimest nädalat. Esimese Moosese raamatu esimesele lausele – alguses lõi Jumal taeva ja maa – kulus meil kogu päev. Need kaks näidet peaksid andma pildi õpetamise põhjalikkusest ja süvitsi minekust. Me otsisime seoseid ja eeskujusid. Mida rohkem õppisime, seda rohkem küsimusi tekkis. Pikalt arutlesime veel tundide lõppedeski omakeskis näiteks Melkisedeki üle, et kelle me usume ta olevat. Või pakkus kõneainet prohvet Jeremija kuulutus mandlipuu oksast ja ülekeevast pajast. Kas oskaksime ilma selgituseta nende sõnade tähendust mõista. Olime üllatunud, kui psalmidest kõneldes pani õpetaja mängima kõigepealt ühe vana populaarse Boney M-i laulu «Rivers of Babylon» ja küsis, kust on need sõnad võetud. Õige vastus: Psalm 137 (Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime …). Piibel kõnetas mind ja selgemaks sai Seaduse või armu all olemise mõte.
1980ndail olevat SLEY korraldanud üle maa piiblikursusi kord nädalas enam kui 300 koguduses, sest inimeste nõudmine nende järele oli olnud nii suur. 2000. aastail on olukord Soomes hoopis teine. Viimasel viiel aastal on kirikust lahkunud samavõrd inimesi, kui elab Tampere linnas (u 200 000). SLEY on kirikus konservatiivse suuna esindaja. Me ei väsinud imestamast, et igal pühapäeval tuli kooli aulasse jumalateenistusele ligi paarsada inimest. Kahe kilomeetri kaugusel asuvas kirikus, kus teenistusi peeti vaid kaks korda kuus õhtuti, kogunes jumalateenistusele paarkümmend inimest.
Kirikus on vähenenud töötegijate arv ja paikkonna kirikud on liidetud ühtse juhtimise alla. On üks kirkkoherra ning abiõpetajad ja muud töötegijad. Inimesed on liikunud põhjast lõunasse, teatud piirkonnad on jäänud tühjemaks.
Üks minu teravmeelne kursusekaaslane küsis, kas inimesed ehmataksid ja virguksid usule, kui ühel pühapäeval leiaksid nad kõigi kirikute uksed suletud olevat. Et need aga kutsuvalt avatud on, see on nii tavapärane.
Soovin kõigile armsatele lehelugejatele oskust oodata ja ära tunda Teda, kelle kaudu me oleme taevase kuningriigi pärijad. Et te elu keerulistel teedel kõndides tagasi vaadates ühte jäljepaari nähes mõistaksite, et olite just siis Tema süles. Ja ärge väsige ootamast ja palvetamast.

 

 

 

 
Sirje Semm,
peatoimetaja