Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Halliste kogudus oskab tänada

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Neljandal advendipühapäeval, 19. detsembril tähistab Halliste kogudus Viljandimaal kell 16 algava tänujumalateenistusega oma kiriku taaspühitsemise 30. aastapäeva.

Jutlustama on lubanud minna piiskop Joel Luhamets, kes pühitsemistalitusest osa võttis ka 30 aastat tagasi, toona Viljandi praostkonna praostina. Kirikuliste hulgas loodetakse pidupäeval näha aga teisigi, kes Halliste kiriku tuhast tõusmisest osa on saanud, sellesse oma panuse otseselt või kaudsemalt andnud. Laulma oodatakse Mõisakülast kammerkoori Kungla. Pärast teenistust palutakse pidulised pühakojast üle õue asuvasse koolimajja, kus on kaetud kirikukohvilaud. 

Väike, aga tubli

Halliste, mis arvnäitajate poolest liigitub EELK keskmiseks maapiirkonna koguduseks – 2019. aasta seisuga on 325 liiget –, on teinud ümmarguse tähtpäeva väärikaks tähistamiseks vajalikud ettevalmistused. Veel mõned nädalad enne sündmust telliti kirikusaali valgustites pirnide vahetuseks kohale tõstuk. 

Kümmekond aastat tagasi Viljandi praostkonna praostina Halliste kogudust hooldajaõpetajana teenima asunud Marko Tiitusel jagub koguduse kohta ainult kiitvaid sõnu. Just inimesed on need, kes koguduse siin kogukonna sambana püsti hoiavad. „Koguduses on tubli ja tegus juhatus, kellest igal liikmel on omad väikesed, aga kindlad ülesanded,“ sõnab Tiitus, nimetades esmalt koguduse juhatuse esimeest Made Kotkast, kes kohaliku põhikooli õpetajana aitab sidet hoida siinse kooliga, aga laiemalt ka kohaliku vallaga. 

Juhatuse liikmest organist Reet Soosaar on viimastel aastatel asunud ka perenaise ülesannetesse ja samuti seab just tema kiriku korda enne pühapäevast jumalateenistust, olles seetõttu vaimulikule „parem käsi“. Juhatuse liige Airi Gaston on Reedale perenaiseametis abiks ja Inga Tiirats aitab korras hoida rahaasjad ning samuti on tema mureks suhtlus sõpruskogudusega Soomes. „Kõik naised? Jah ja ei. Naised kaasavad oma mehed. Madel on tubli abikaasa Peep, Ingal Avo – mõlemad on pidevalt abis,“ räägib Tiitus. 

Kindlasti ei taha vaimulik kogudusest kõneldes unustada nn raudvara. Inimesi, kes täna küll rohkem tugiisiku rollis, aga kelleta kogudus poleks see, mis ta on. „Kiriku endine perenaine Aita Laks, kes vanuse ja tervise tõttu on toimetustest kõrvale jäänud, on sageli kirikus. Samuti on vanaproua Erli Ilves peaaegu alati jumalateenistusel, kaasas karp või kaks oma kana munadega vaimulikule jagamiseks,“ jutustab Marko Tiitus, lisades, et just sellised pisikesed hoolimise märgid teevad südame soojaks, kui ta Halliste koguduse inimeste peale mõtleb.

Kümme aastat hooldajaõpetajaga

2011. aastal kogudust hooldajaõpetajana teenima asudes arvas praost Tiitus, et see on ajutine variant. „Olin meelt, et kohe leiame siia päris oma õpetaja. Et pean vaid selle ajani aitama kogudusel hakkama saada. Variantidena oli jutuks Halliste ja Karksi kahe peale õpetajast või teistest kombinatsioonidest,“ jutustab Tiitus, lisades, et aastate jooksul on kohapeal vaimulikke tutvumas ka käinud, aga keegi ei ole pidanud võimalikuks püsivalt jääda. „Eesti oludes on see pigem juba reegel, et kui kogudus asub Tartu või Tallinna tõmbekeskuste kuldringist väljas, siis on ikka päris raske oma õpetajat saada. Kui inimesel puuduvad selles kohas juured, siis on keeruline teda motiveerida,“ nendib ta, leides, et küsimus ei ole sugugi Halliste-keskne, vaid meie regionaalpoliitikat üldisemalt iseloomustav. Viljandi praostkond pakub selles osas mitmeid näiteid: Karksit teenib Viljandi Pauluse õp Allan Praats, Hedi Vilumaa on Kõpu ja Suure-Jaani õpetaja, õp Arvo Lasting teenib lisaks Helmele ka Taagepera ja Mõisaküla kogudust. 

Teenistused kaks korda kuus

„Tihti ka siis, kui mingis asjas on tagatud miinimum, on põhjust tänulik olla,“ toonitab Tiitus, märkides, et talitusi on Hallistes küll vähe, aga kogudus tegutseb ja jumalateenistused on kaks korda kuus peetud. „Mõnel aastal meil ei ole ühtegi ristimist ja laulatamist, aga mõnel aastal jälle on. Paar matust aastas ikka on. Me tagame, et need põhilised asjad, mille jaoks inimesel kirikut vaja on, oleks vaimulikus mõttes olemas ja kättesaadavad,“ räägib Tiitus. 

Küllap pole selleski midagi vaid Hallistele omast, et mõnel pühapäeval on kirikupingis viis inimest, aga järgmisel võib teenistusele tulla ka paarkümmend. „Halliste osaleb teeliste kiriku projektis ning suviti on kiriku uks tänu vabatahtlikest koguduseliikmete hoolele huvilistele avatud. Tuleb palju neid, kelle juured on siin. Tulevad niisama kirikut vaatama, aga vahel jõuavad koos perega ka jumalateenistusele. Kunagi seetõttu ei tea, mitu inimest lisaks koguduse tuumikule kirikusse jõuab.“

Viimastel aastatel on praost Tiitust aidanud Halliste teenimisel usuteaduse instituudis diakonikoolitusel õppiv Ann Tamme, tõlgina tegutsev tallinlanna, kelle suvekodu on Viljandimaal. „Plaan on, et temast võiks tulla mulle diakonina abiline, kes aitaks jagada Viljandi Jaani ja Halliste koguduse teenimise koormust,“ jagab Tiitus noppeid koguduse lähiaja väljavaadetest. Ta lisab, et kuigi ta ei välista, et kord saabub päev, mil Halliste saab taas päris oma õpetaja, kaldub ta siiski arvama, et see ei juhtu veel lähiaastatel.   

Liina Raudvassar