Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Halliste kirik

15.12.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Kirik on küsitlenud inimesi, kes on olnud Halliste kiriku ülesehitamise juures. Neid, kes on andnud oma oskused, töö ja visa vaimu, et pühakoda võis tuhast tõusta.

Täna pole enam koos meiega Halliste kiriku taastamise vedajat ja suurt innustajat õpetaja Kalev Raavet (20.03. 1926–04.03.2004), kes puhkab Halliste kalmuaias. Kalev Raave oli mees, kes pani paljusid inimesi uskuma: Eesti saab vabaks, kui Halliste kirik valmis saab.

Kirik valmis 1991. aasta suve lõpuks. 20. augustil võeti ENSV Ülemnõukogus vastu otsus riiklikust iseseisvusest. Halliste Püha Anna kirik pühitseti 21. detsembril 1991. aastal.

Kalev Raave mälestusi

Kirikus jätkasime nii, et arhitekt Udo Tiirmaa tegi järjest tööjooniseid ja mehed muudkui ehitasid. Oli ka vastupidi: mehed juba ehitasid ja Tiirmaa veel alles joonistas.

Halliste ümbruskonna metskondade metsaülemad võimaldasid nende piirkonna metsadest lõigata kümnete koormate kaupa puitu. Valmis saematerjali kulus kirikule ligi 800 tihumeetrit. Mingit puidu saamise luba meil polnud. Kuidas metsaülemad seda asja klaarisid, jääb nende teada.

Tornikiivri emapuud andis otsida mitu päeva. Aidati, juhatati, leidsime.

Omaette lugu oli, kui «ajasime taga» 6 tonni vaskplekki pühakoja katuseks. Meid peeti mõnes asutuses isegi nupust nikastatuteks: mitte kuskil ei oota teid nii suur kogus vaskplekki.

Ehitamist pidurdasid kaks asjaolu: esiteks – kõik materjalid tuli hankida teadmata kust ja ilma fondideta – lubadeta; teiseks – tihti sai otsa annetustest kogutud raha.

Omapärane oli see, et samal ajal, kui käis pühakoja ehitamine, pidasime seal juba ka teenistusi ja korraldasime esimesed kontserdid. Ikka nii, et 5 päeva ehitasime, laupäeval koristasime ja pühapäeval Jumala teenimine. Ja inimesi tuli kirikusse lähemalt ja kaugemalt. Ka igapäevaseid uudistajaid oli palju, tuldi niisama vaatama, tuldi abi pakkuma, tuldi annetusi tooma…

Allikas: Kalev Raave «Üitsainus Halliste», 2002.

Kalev Raave teenis Halliste kogudust 2001. aastani. 15. juulil saadeti ta kirikus suure pidulikkusega penisonipõlve pidama.
Kalev Raave teenis Halliste kogudust 2001. aastani. 15. juulil saadeti ta kirikus suure pidulikkusega penisonipõlve pidama.

Halliste Püha Anna kiriku lugu

* Algus XV sajand (1608).

* Tulekahjud: 1624 Poola-Rootsi sõja ajal, 1703 ja 1706 Põhjasõjas, 1863 süttis välgulöögist ja 1959 kulupõletamisest.

* 1978 alustati Kaur Alttoa juhtimisel arheoloogilisi väljakaevamisi, kiriku taastamise projekt telliti Udo Tiirmaalt, torni projekt Tõnu Keskkülalt.

* 1980 hangiti suurem kogus ehitusmaterjali, mis kasutati ära mujal.

* 24. sept 1988 ilmus Sakalas artikkel «Me ei tohi olla esivanematest kehvemad», mis tõstatas küsimuse Halliste kiriku taastamisest.

* 13. nov 1988 moodustati Halliste kiriku päästekomitee, 7. veebr 1989 arutati kiriku taastamise küsimust EKP Viljandi Rajoonikomitees.

* 28. aprillil 1989 pandi kirikule nurgakivi, möödus 30 aastat kiriku põlemisest. 7. juulil kogunesid Hallistesse peapiiskop Kuno Pajula, praost Herbert Kuurme, kunstnik Jüri Arrak, rajooni peakunstnik Aate-Heli Õun jt arutama, missugune hakkab välja nägema kirik.

* 1990. aasta jõulude ajal oli kirikus tellingute vahel 10 teenistust ja kontserti.

* Kirik valmis suve lõpuks 1991, pühitseti 21. detsembril 1991.

Halliste kirikust jäid pärast 1959. aasta tulekahju kolmekümneks aastaks püsti vaid müürid ja tervena säilinud käärkamber.
Halliste kirikust jäid pärast 1959. aasta tulekahju kolmekümneks aastaks püsti vaid müürid ja tervena säilinud käärkamber.

Kiriku ülesehitamise lugu

Olin 1970ndatel noor 30aastane mees ja pakkusin ennast tol ajal vaesesse ja kiratsevasse Halliste sovhoosi direktoriks. Saingi. Elu edenes. Suhtlesin ka kohaliku kirikuõpetaja Paul Uibopuuga ja vaatasin üle kiriku valdused.

Kuna sovhoos oli heal järjel, tekkis mõte – äkki saab kiriku varemed majandi bilanssi ja niiviisi ehitustöid teha. Aasta oli 1976, kõik käis läbi Moskva, aga asi läks õnneks. Kiriku nime ei saanud küll mainida, jutt käis kontserdisaalist. Oli vaja saada ka muinsuskaitse luba, aasta otsa käis Kaur Alttoa üliõpilastega seal töödel (1978). Projektid sündisid juba kooskõlastatud tingimustes.

Kõik läks kenasti kuni selle ajani, mil sovhoosis juhtus surmaga lõppenud õnnetus, mind peeti vastutavaks ning pika pusimise järel õnnestus mitme aasta pärast mulle ka kriminaalkaristus määrata. Mul oli infarkt, kaks unearteri operatsiooni. Sain majandis edaspidi tööd melioraatorina. Kuna mulle oli uuesti elu kingitud, asusin kirikuehitajaks – et Talle tänu avaldada. See oli minu motiiv kirikut ehitada.

Elu viis mind kokku Kalev Raavega. Trehvasid hea propagandist ja hea ehitaja. Majandist olid Halliste kiriku projektid kadunud, aga teine eksemplar oli minu käes, saime ülesehitustöödeks neid kasutada. Siis kutsuski Wunibaldi tollane direktor Mati Maanas mind enda juurde ehitusosakonna juhiks. Võib öelda, et Hallistele kulus kaks aastat minu elust. Aga see vaev oli kõik väiksem võrreldes sellega, mis majandis nähtud.

Tuleb muidugi tunnistada, et Halliste ülesehitamine oli oma aja märk. Ei varem ega hiljem pole rahvas nii ühte hoidnud, laulev revolutsioon ja muud ajaloolised sündmused mängisid oma osa ja kiriku taastamisel oli laiem toetus siiski põhiline.

Kirik sai majandi bilansist ära alles siis, kui ta juba valmis oli. Mina olin siis jälle juhtumisi direktoriks ja erastamisprotsess oli täies hoos.

Nüüd ootab mind kutse aastapäevaüritustele ja muidugi ma lähen. Praegu pole koguduses just kerged ajad. Oleks kena, kui kogudusel oleks oma õpetaja, kes elab kohapeal.

Ago Libek,
Halliste kiriku peaehitaja

Halliste kiriku peaehitaja

Projekteerimise lugu

See oli minu esimene suurem töö selle temaatikaga ja teatud mõttes eelmänguks Tartu Jaani kiriku renoveerimisele. Hallistest sain Tartusse kasulikke viiteid. Halliste kiriku taastamine oli mulle isiklikult väga emotsionaalne ning suurt vaimset elamust pakkuv.

Minu jaoks algas teema juba 1970ndatel, mil aktiivne Halliste sovhoosi direktor Ago Libek minu poole pöördus. 1959. aasta tulekahjust oli kirik varemetes, kogudus käis koos allesjäänud käärkambris. Plaan oli taastada hoone kultuurikeskuse ja spordiklubi funktsioonis. Kavas oli süvendada hoone alust, kuhu saanuks spordisaali teha ning tõsta kirikuruumi põrandat (kirikust toona küll ei räägitud).

Kunstiajaloolane Kaur Alttoa juhtimisel viidi läbi ka arheoloogilised kaevamised. Siis tulid pöördelised sündmused, sovhoosi ainelised võimalused kahanesid ja kogu plaan jäi soiku.

Kuni Halliste koguduse vaimulik Kalev Raave kiriku taastamise kõneks võttis ning suutis organiseerida ehitustöödeks vajalikud vahendid. Toetusraha kogumise kampaania oli väga liigutav, inimesed tõesti andsid oma piskust ja vahel peaaegu viimase varanatukese ära. Tean, et mitu kohalikku elanikku annetas kirikule loomade müügist saadud raha. Võin kinnitada, et kohalikele oli kiriku taastamine väga suur ja oluline sündmus, mis liitis inimesi. Samas, eks see olnud kogu Eesti jaoks tähtis, nagu mingi elu- või järjepidevuse säilimise märk.

Udo Tiirmaa,
peaarhitekt

peaarhitekt

Altarimaali lugu

Mida saab üks kunstnik Eesti iseseisvuse heaks teha? Kui ma 1989. aasta algul Kalev Raavele helistasin sooviga Halliste kirikusse altarimaal teha, siis mõtlesin, et olgu see minu panus ja kingitus.

Tegin esimese poolemeetrise pliiatsikavandi valmis. Kirik oli alles ehitusjärgus, tellingud igal pool. Pidin arvestama ruumiga – tõenäoliselt kaasaegse kujundusega, sellega, et altar on pinkidest suhteliselt kaugel. Minu kujutluses oli suur värviline rist, mis valitseks altariruumi. Kristus ristil? Raave ütles, et kogudus tahab õnnistavat Kristust. Mul tuli seepeale idee teha Kristuse kaks seisundit – õnnistav ja lunastav, ning Püha Vaim üleval. Tegin uue pliiatsikavandi ja 1990. aasta kevadel võeti see vastu.

Samal aastal olime abikaasaga esimesel pikemal välissõidul pärast Vene okupatsiooni, käisime Saksamaal ja Prantsusmaal. Kogusin inspiratsiooni, see oli võimas ise näha, käisin paljudes kirikutes. Olin just joomisest lahti saanud ning nüüd jõudis vaimsus minuni.

Tõnismäe ateljees oli ruumi nii, et Püha Vaim ei mahtunud algul ära. Kinnitasin selle lakke ja kui pikali viskasin, siis nägin risti kogu tema olemises. Kasutasin häid Prantsuse materjale. Kuulasin muusikat, põletasin küünlaid, lugesin palveid ja maalisin.

Hiljem, kui töö juba valmis, tekkis mõneks ajaks väike probleem Püha Vaimuga – et kas ei peaks tuvi kuju olema suunatud allapoole. Mõtlesin – kas tõesti on sisetunne mind petnud? Vaatasin kunstiraamatutest ning sain ka Stockholmis kirikus käies kinnitust, et on ka nii.

Töö ülestõmbamine kirikus oli tohutult raske, alusraam on ju tammepuust. Aga võtsime hulga mehi kokku, see oli päris huvitav. Ja saime üles. «Minu» Kristus on Hallistes juba 1990. aastast.

Pärast õnnistamist ja kiriku avamist ei käinud ma Hallistes õige mitu aastat. Siis, kui läksin, seisin uksel, ja mõne sekundi jooksul käis peast läbi mõte – kas tõesti olen mina selle teinud? Aga nüüd, kui lähme koos abikaasaga aastapäevaüritusele, siis lähen nagu oma vaimse lapse juurde.

Jüri Arrak,
kunstnik

kunstnik

15 aastat tagasi pühitsetud kiriku laes ripub valitsuse kingitusena Toompea lossist toodud tshehhi kristallist kroonlühter.
15 aastat tagasi pühitsetud kiriku laes ripub valitsuse kingitusena Toompea lossist toodud tshehhi kristallist kroonlühter.

Pühakojaks saamise lugu

Jutt käib murrangulisest ajast. 15 ja enam aastat tagasi olid ühiskonna ootused kirikule suured, kirikuõpetajaid oodati rahvakogunemistele. Sellega seoses oli vaimulike töökoormus tohutu, töötegijaid vähe. Majandusolukord oli väga kehv, sõltusime otseselt välisabist. See on taustaks, kus õpetaja Kalev Raave praktiliselt ainuisikuliselt korraldas Halliste kiriku ülesehitamise.

See oli mõnes mõttes lausa uskumatu resultaat. Raave hankis ressursid, tänases mõttes sponsorid, kes rahastasid selle tohutu projekti. Raave kasutas oma vanu kontakte ning tuttavaid inimesi. Võib-olla ei olnud kõik vahendid kirikule kohased, ent eesmärk oli suur ja Raave suutis idee teostada. Võib-olla oli Raave tõesti ainus mees selliseks ülesandeks.

See päev, mil pühitseti taastatud Halliste kirik, oli väga ülev. Rahvast oli tohutult.

Ma pühitsesin EELK peapiiskopina Halliste Püha Anna kiriku 21. detsembril 1991. Jutluse pidas toonane Viljandi praost Herbert Kuurme, osalesid praostkonna õpetajad. Külas oli ka rohkelt vaimulikke mujalt Eestist, aga ka Soomest ja Rootsist.

Hallistes käisin sellel suvel koos kaaslastega. Juhtunud on, et Hallistest on saanud meie president Ilvese kodukirik. Loodan väga, et Halliste kogudus püsib ja hoiab oma pühakoda.

Kuno Pajula,
EELK peapiiskop aastatel 1987–1994

EELK peapiiskop aastatel 1987–1994

* * *

4. lehekülje koostasid

Liina Raudvassar, Rita Puidet Mari Paenurm ja Sirje Semm.

* * *

Halliste kiriku taastamise 15. aastapäeva jumalateenistus peetakse pühapäeval, 17. detsembril kell 12. Osalevad peapiiskop Andres Põder ja vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)