Esileht » Arvamused » Arvamus »

Hälin või raev

11.05.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikMeedias ilmus kaks vastuolulisi reaktsioone esile kutsunud poliitilist avaldust: Keskerakonna kampaaniat tauniv kiri Tallinna koguduste vaimulikelt ja NO99 teatri poliitilise etenduse «Ühtne Eesti suurkogu» teada­anne. Esimene tundis muret ühiskonnas maad võtvate vihkamismeeleolude pärast, teine oli ise üsna raevukas:
«Nad pole eriti andekad, kuid see ei paista välja, kuna neid kaitseb hästi sissetöötatud ringkaitse. Neil pole eriti head haridust, aga me ei tea seda, sest nad on meile tundmatud hallid varjud seinal. Nad mängivad meie raha, tuleviku ja lõpuks ka eludega, kuid nad ei vastuta tehtud otsuste eest, sest keegi ei nõua neilt seda. Kui me tahame neid kritiseerida, valavad nad meid üle anonüümse sõimuga. … Kuid inimestel on kõrini sellest, kuivõrd kõigutamatud, ülbed, enesekesksed, silmakirjalikud, korrumpeerunud, kitsa maailmavaatega, visioonitud, labased, rumalad, ebaviisakad, harimatud, küündimatud, šovinistlikud, empaatiavõimetud ja ahned keskmised Eesti poliitikud on.»
Mõlemad avaldused vihjasid vajadusele muutuste järele terves ühiskonnas (kas ka kirikus?). Aitab halisemisest oma abituse üle või kelleltki teiselt vihaselt tegude nõudmisest. Ent kuidas edasi minna? Laias laastus on ühiskondlike (või ka kiriklike) kriiside puhul ikka kasutatud ühte kolmest võimalusest. Esiteks võib üritada pöörduda tagasi sellesse punkti, kus asjad hakkasid nihu minema, taastada «kuldaeg». Tavaliselt see ebaõnnestub, sest Jumal on küll sama eile, täna ja igavesti, aga inimkoosluste puhul kehtib vastupidine.
Teiseks võib teha nägu, et midagi muudetakse, s.t vahetada retoorikat, kuulutada välja kampaaniaid, moodustada komisjone, esitleda dokumente. See on poliitikute (ka kirikupoliitikute) lemmikvõte, ent vastavalt termodünaamika teisele seadusele peab see viima kaoseni.
Kolmandaks võib haarata härjal sarvist ja püüelda millegi seniolematu suunas. Ent ühiskonnas on liiga palju muutujaid, et reformide tulemusi ette ennustada. Seda lahendust kasutatakse kõige harvemini, sest milline poliitik söandaks tunnistada, et probleem sõnastatakse tegelikult alles siis, kui lahendus on kõigile ilmne.
Kui mul avanes võimalus osaleda «Ühtsel Eesti suurkogul», rõõmustasin ka seepärast, et pääsen kolumni teema väljanuputamisest. Mõtlesin, et hädakorral võin lehte sokutada reportaaži nähtust. Etendus oli tõesti vägev, sama huvitav oli jälgida publiku reaktsioone: kuidas Urmas Reinsalu igavleva näoga ringi lonkis, Marju Lauristin südamest lõkerdas või Hans H. Luik ja Jaak Aaviksoo, pead koos, sosistasid.
Aga mõtlema jäin muust. NO99 on professionaalne teater, mis tähendab, et isegi kui nad kunstikaugel teemal (nagu poliitika?) sõna võtavad, saab ometi sõltumatult hinnata lavastaja, näitlejate, kunstniku jne tööd. Ja öelda umbes nõnda: sõnum sõnumiks, aga tehniliselt oli tegemist enneolematu teatriprojektiga Eestis.
Kirikut ja kogudusi võib samuti käsitleda etenduskunsti perspektiivist, liigitades need tinglikult harrastusteatrite sekka, kus üksnes trupijuht, paar peaosalist ja muusikaline kujundaja palka saavad.
Peamine erinevus teatri ja kiriku vahel seisneb aga professionaalse kriitika puudumises. Kas või asjahuviliste näol, kes missasid ja palvusi külastaksid ning seejärel kirikulehes asjatundlikke retsensioone avaldaksid. Kindlasti ka seepärast jäi Tallinna vaimulike avaldusest kilbile just poliitiline deklaratsioon, mille esitamise õigus ja erapooletus rohkelt vaidlustati, ilma et oleks positiivselt tunnustatud professionaalide vaieldamatult märkimisväärset oikumeenilist ühisprojekti.
Lõpetuseks. Meie reisiseltskond oli südaööl Tartusse tagasi sõites silmatorkavalt vagane. Keegi ei paistnud muljetest pakatavat. Või oli nähtu nii tõsiselt puudutanud, et sõnadest jäi vajaka. Ja ikkagi, mida olime kogenud? Olid need tärkava jõu või ahastava jõuetuse märgid? Hälin või raev?


Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)