Esileht » Arvamused » Kolumn »

Haldusreform seab kogudused uude olukorda

18.01.2017 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

1. juulist 2016 kehtib Eestis haldusreformi seadus, mis seab kohaliku omavalitsuse suuruse alampiiriks 5000 elanikku. Alla 5000 elanikuga omavalitsused peavad teistega ühinema juba tänavu. Reformi peamiseks põhjuseks on käärid paljude praeguste omavalitsuste võimaluste ja kohustuste vahel. On välja arvutatud, et igas vallamajas peaks ametis olema üle 30 oma valdkonna spetsialisti, et kõiki ette nähtud ülesandeid parimal viisil täita. Paljudes omavalitsustes on aga alla 1000 elaniku ja selle kõige toimivana ülalpidamine ei ole mõeldav.
Haldusreformi on kaua oodatud ja see on vajalik. Aga igal muudatusel on omad head ja vead, palju oleneb sellest, kustpoolt vaadata. Näiteks on riik jätnud käimasolevas protsessis tänastele omavalitsustele äärmuseni vabad käed liitumispartnerite leidmisel või kõrvale heitmisel, nõutav ei ole logistiline loogilisus, ühine identiteet, ajalooline kokkukuuluvus, ammugi siis liitujatest suurema piirkonna tasakaalustatud ja ühtlane areng.
Tekkimas on nii 20 000 elanikuga kompaktseid suurvaldu kui 5000 elanikuga ja üsna küsitava liigendatusega „pisivaldu“. Haldusreformi piirkondlike komisjonide üllatavad meelemuutused liitumissoovituste andmisel ei ole sageli teinud olukorda lihtsamaks ega terve talupojamõistusega hoomatavaks. Hiljutiste uudiste põhjal näiteks soovitatakse ülikoolilinnal Tartul enda koosseisu võtta suured põllumajandusalad ja hea tükk Emajõe Suursood …
Muutuste tuules võivad katkeda uute valdade tihti kirikutornist palju kaugemal kabinettides istuvate juhtide-ametnike ning koguduse omavahelisel usaldusel, kogemusel ja harjumusel põhinevad senised koostöövormid ja võrgustikud. Teisalt on lootust, et nendes omavalitsustes, kus senised juhid kogudust isiklikest eelistustest tulenevalt ignoreerisid, saab koostöö uue hingamise.
Kui seni olid vallamaja ja kirik enamasti lähestikku ja kummagi tegemised või tegematajätmised paistsid teineteisele hästi silma, siis uutes oludes nii lihtne pole. Tulevikuperspektiiv seab omavalitsustes suurema osakaalu strateegilisele planeerimisele, valikuvõimaluste kasvule kultuuri- ja huvitegevuses, küllap ka pragmaatilisele teenuse tarbijate hulga arvestusele.
Seega tuleb kogudustel edaspidi omavalitsusega koostöös olla aktiivsemad ning maiseid reaalsusi arvestavad oma liikmeskonna ja teiste kiriku „teenuse tarbijate“ huve esindades.
Maapiirkondades tegutsevad luterlikud kogudused kihelkondlikes piirides. Samas ei ole kihelkonnad ise ju muud kui ühe koguduse ajalooline teenimispiirkond, kus kunagi oli oma identiteet ja teatav eripära, ka halduslik kokkukuuluvus nii koolivõrgu, postikorralduse kui n-ö rahvastikuregistri pidamise jm maiste ülesannetega.
Rahvusromantikud küll kipuvad tänaseid kihelkondi seostama 13. sajandi eelsete muinaskihelkondadega, kuid vähegi tõsiseltvõetavat ajaloolist alust selleks ei ole. Kihelkondade arv ja piirid on aja jooksul muutunud. Näiteks Võnnu kihelkond sai alguse tõenäoliselt 1232. aastal, kuid selle piirid on liikunud oma 15 km siia ja sinna.
Segaduste vältimiseks ja ressursside raiskamise ärahoidmiseks vajavad maakogudused täpselt kindlaks määratud teenimispiirkonda, kuid ei ole suuremat põhjust arvata, et tuleviku tööde tulemuslikkust silmas pidades oleks just praegused maanteede ääres märgistatud ja poolteise sajandi tagustest oludest meieni kandunud rajajooned koguduste teenimisalade vahel need kõige mõistlikumad.
Toon jälle näiteks sama Võnnu kihelkonna, mis asub viimaste aastakümnete haldusjaotuses suisa 10 (!) valla territooriumil ja pärast haldusreformi jääb tõenäoliselt viie uue omavalitsuse territooriumile, kusjuures edaspidi ühtegi neist tervikuna katmata. On üsna selge, et ükski juhatus ega papp ei jõua adekvaatselt suhelda kümne vallavalitsusega ega ka mitte viiega, olla oma ilmalike tööde kõrvalt kohal iga valla tähtsündmusel, kirjutada iga valla lehte jne.
Koguduste jätkusuutliku arengu ja omavalitsustega toimivate suhete tugevnemise huvides on muuta koguduste teenimispiirkonnad ajapikku tekkivate uute omavalitsuste piiridele vastavaks, nihutades teenimispiire ja vajadusel ka soodustades koguduste liitumist.
Seda kõike saab teha kedagi pahandamata ning nii, et igas pühakojas ja palveringis tegevus säilib ja areneb. Muidugi jäävad ajalooliste kihelkondade sildid maanteede äärde, aga see on ajalugu, mida peabki austama. Elada ja toimida saame siiski ainult tänases päevas, valmistudes homseks.

Paju,Urmas

 

 

 

 

Urmas Paju,
vaimulik ja Võnnu vallavolikogu esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)