Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Halastus on üle kohtumõistmise

02.12.2015 | | Rubriik: Jutlus

Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti. Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat. Ho 2:20–22

Mulle meeldib lugeda jutlusi. See on rikastav võimalus kuulata läbi kirjasõna ametikaaslaste mõtteid ja arvamusi erinevate pühakirjatekstide kohta. Eriti huvitav on võtta ette üks kirjakoht ja vaadata, kuidas erinevatest konfessioonidest ja erinevatest keeleruumidest pärit autorid seda lahkavad.
Prohvet Hoosea raamatu alusel kirjutatud jutlusi on mulle ette sattunud väga harva. Nähtavasti on kirjutamisel komistuskiviks Hoosea ilmutuse väga tugev seotus tema peresuhetega. Kas neid peresuhteid tuleb võtta sõna-sõnalt ja Jumal tõesti võib nõuda oma prohvetilt abielu naisega, kes Moosese seaduse järgi oleks tulnud kividega surnuks loopida, või on tegu pelgalt sümbolitega? Ja kas mitte pole jumalavallatu võrrelda Jumalat petetud ja mahajäetud abikaasaga?
Samas tänapäeval peaksid nii ajakirjanikud kui ka kirjanikud seda prohvetiraamatut hästi müüvaks ja järelikult tähelepanu väärivaks. Kui tol ammusel ajal oleks olnud olemas oma Kroonika, siis prohvet Hoosea abielu lahkamine oleks andnud materjali rohkem kui ühe ajakirjanumbri jagu.
Kujutlege pealkirju nagu «Prohvet abiellus prostituudiga» või «Kas Gomer oli algusest peale truudusetu?» jne. Ja ka elulooraamatuid on kirjutatud tunduvalt viletsama materjali alusel, kui seda pidi olema Hoosea elu, võttes arvesse, et tema prohvetiks olemise ajal vahetus kuus kuningat, kellest ainult üks sai kuningavõimu pärandusena oma isalt, ning toimus Assüüria vägede sissetung Iisraeli.
Aga Hoosea raamat ei ole Hooseast, vaid Jumalast ja tema suhtest oma rahvaga. Ja rahva põhiprobleemid ei olnud seotud mitte poliitiliste sündmustega, vaid Jumalast eraldumisega. Lepingurahvas oli murdnud truudust oma lepingule. Nad olid murdnud truudust Jumala seadusele ja murdnud Jumala südame. Maine abielu on sellele truudusemurdmisele lihtsalt väga hea võrdlus.
Kui mõni abielu on tõeliselt isegi mitte ummikus, vaid alusmüürideni kildudeks, siis küsivad kõrvalseisjad tavaliselt: «Miks nad siis ometi lahku ei lähe? Miks nad teineteist edasi piinavad?» Sama tahaks lugeja küsida Jumala käitumise kohta. Miks küll ta ei jäta teda reetnud rahvast? Miks Jumal lubab oma rahvale karistuse asemel lähimat suhet, mida inimene suudab ette kujutada – täis turvalisust, armastust ja kaitset? Miks ta teeb teda reetnud rahva heaks uue lepingu?
Jumal on õiglane ja halastaja. Vahel tundub, et on võimatu olla õiglane ja halastada. Vaatamata sellele, et Hooseat saadab hukatuse prohveti maine, on tema sõnumis alati hävingu kõrval ka ülesehitus ja tema ilmutuse sisuks Jumala halastus.
«Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks» (Ho 2:21a). Igaveseks – see tähendab ajahulgaks, millel ei ole ei algust ega lõppu. Hoosea räägib sõnu Jumala suurtest armutegudest ajal, mil inimesed olid selle unustanud. Neil oli isegi meelest läinud, et nad olid selle unustanud. Aga Jumala sõna on muutumatu, alati täis armu meie, inimlaste vastu, sest halastus on üle kohtumõistmise. Ja kas me seda endale teadvustame või mitte või oleks õigem öelda, et hulga rohkem, kui seda meile meeldiks tunnistada, sarnaneme nende inimestega, kellele Hoosea püüdis oma õnnetut abielu kui peeglit ette seades selgeks teha, millist valu nad on põhjustanud Jumalale.
Asjad, mille nimel reedetakse, muutuvad, reetmine, tähtsusetuks pidamine jääb. Tollased inimesed tõid ohvreid ebajumalate altareile. Meie kummardame altariteta ebajumalaid ja nii me vahel ei tunnetagi, et tegelikult oleme jumala staatusesse oma südames tõstnud raha, töö, populaarsuse, võimu või mille iganes, mis meile ihaldusväärne tundub.
Meie, inimesed, oleme need, kellest saab alguse eraldumine Jumala ja inimeste vahel ning Jumalast saab alati alguse taasühinemine. Jumal vabastab meid patust, mitte ei mässi meid süüdistustesse. Jumala arm on alati see, mis parandab ja toob tagasi kõik kadunud pojad ja tütred, ning mitte kunagi see, mis eemale tõukab.
Jumala imeline arm, mis tundub meile korraga nii ilmvõimatu kui ainuvõimalik. Ilmvõimatu, kui me enda vastu ausad oleme ja tunnistame, et ka väga karm karistus poleks midagi muud kui ainult õiglane kohtumõistmine, ja ainuvõimalik, kui mõtleme halastusele, ilma milleta me ei püsiks.

Kraft,Eha

 

 

 

 

Eha Kraft,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)