Esileht » Arvamused » Kolumn »

Hakkama saades luterlike jõududega

13.06.2018 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Mul on hea meel, et osa noori mehi, ajateenijaid Kuperjanovi pataljonis sai küpseks selleks, et jätkata oma teed väljaspool „aeda“ nii reservarmeelaste kui kristlastena: ristimis- ja leeritalituseni jõudsime täpselt 24 tundi enne esimeste sõdurite lahkumist.
Tihe väljaõpe, allüksuste erinev elurütm, napp vaba aeg ning paljud muud tegurid tingivad igal aastal leerikursuse kokkukuivamise, kuid seda enam on hea meel nende üle, kes lõpuni välja veavad. Ma usun, et kui mitte praegu, siis kunagi kindlasti hakkab ajateenistuse kerge vahevinjetina läbi elatud seik (leer) omandama teistsugust värvingut ning tähendust.
Seljataha jäävast kevadest saan kõige tähendusrikkama pärlina välja tuua rahvusvahelise sõjaväelaste palverännaku Prantsusmaal Lourdesis. Lõuna-Prantsusmaal asuv linnake, mida ühest küljest piiravad hingematvad mäed ning mida poolitab käredavooluline jõgi, tundub olevat äärmiselt tundeküllane paik. Selles katoliiklikus piirkonnas paikneb neitsi Maarja ilmumiskoht ning sellest ilmutusest alanud allikas, kuhu igal aastal voolab kokku sadu tuhandeid palverändureid.
Eesti kaitseväes puudub rõhutatud oikumeenilisest hoiakust hoolimata katoliku kiriku kaplan. Küllap leitakse temagi kunagi meie ridadesse, kuid seniks tuleb hakkama saada peamiselt luterlike jõududega. Nõnda esindasime seegi kord oma riiki nelja rõõmsa luterlase näol. Minu osaks jäi muu hulgas palverännakult naasva rahvamassi ees lugeda „Ave Maria“ palve esimest poolt kaks korda eesti keeles.
Ma olin täiesti vapustatud nii paljude riikide militaarüksuste nägemisest: alustades Šveitsi kaardiväest ja lõpetades Madagaskari esindusega. Mina oma vormiseeliku, vaimulikukrae ning õlal ja mütsil uhkelt laiutava pealuuga pälvisin ilmselgelt üsna palju tähelepanu.
Üks Madagaskari seltskonnaga kaasas olnud daam küsis mu käest otse, et mis moodustis ma selline olen. Kiirelt selgitasin, et meil pole katoliku kap­laneid ja oleme siin selleks, et esindada oma riiki nõnda, nagu meil võimalik on. „Aga te ju ei hooli eriti neitsi Maarjast!“ „Hoolime, hoolime küll. Lihtsalt Jumala Poeg on meile pisut tähtsam,“ vastasin malbelt naeratades, ja siis algas missa.
Missa kestis kaks tundi ja oli midagi nii kirjeldamatult võimsat ning kaunist, et mulle tundus, nagu oleks selleks hetkeks seiskunud kuu ja tähed ning kogu maailma hingamine lahustunud ühes rütmis. Ma pole kunagi näinud koos nii paljude riikide sõjalisi üksuseid ja nende hulgas tsiviilisikuid, kellest osa haiged või kurvad, osa ülivõrdes õnnelikud kogetavast seiklusest, ning kogu see mass, tuhandetes kätes küünlad, koondumas kiriku ette, kus seisime meie.
Kõige ees sammus paavsti kaardivägi hiiglasliku risti ja neitsi Maarja kujuga. Vaatasin neid hardaid sõjameeste horde ning mõtlesin: „Mis meil, eestlastel, küll ometi viga on?“ Uskumatu, et mujal maailmas on kaitseväeteenistusele toeks nii tugev kristlik usk.
Platsil oli koos vähemalt 200 000 inimest. Õhtu oli sumedalt soe, paavsti käsilaste kiivrite värvilised tutid võbisesid kerges tuuleõhus ja korraks tekkis tunne, nagu viibiksin Vatikanis. Rahus lugesin ära oma palved ning kuulasin erilise liigutusega seda, kuidas rahvas ja preestrid mulle ladina keeles vastasid. Kui ma siis värviliste valgusvihkude sirgetest joontest juhituna oma kohale läksin, patsutati mulle mitmelt poolt tunnustavalt õlale, mis sisendas kogu maailma positiivsete võngete sulandumise tunnet veelgi.
Madagaskari daamil oli ilmselt olnud vahepeal aega kõike seedida ning kui missa lõppes, kõnetas ta mind uuesti: „See on nii super, et teil on naisvaimulikud, ja see roll sobib sulle nii hästi! Ja mul on nii hea meel, et olete kõik luterlastena tulnud siia, sest nii see peakski olema – et saame koos kõike teha!“
Tunduski, et sõltumata konfessioonist liidab meid kristlaseks olemine. Uskumatu, kui palju võib ühendada üksnes usuline määratlus! Ja selle tõdemuse kogemiseks ongi ilmselt teinekord vaja sõita kuhugi mägede vahele, kus voolab püha vesi ja keegi eriti ei räägi inglise keelt, ent kus pea iga teine elanik tunneb ära Eesti lipu.
Ühes oma viimastest leeritundidest rääkisin sellest retkest sõduritele. Nendele, kes said oma leeriõnnistuse vahetult enne seda, kui oma laigulise vormi lattu tagastasid ja koju läksid. Nad leidsid siiralt, et tahaksid ka midagi sellist kogeda. Ning just seepärast ma usungi, et iga vahevinjett ükskõik millises eluetapis on märgilise tähendusega.
Seepärast usungi, et kunagi jõuame aega, mil isamaa ja usk on võrdselt kõige olulisemal kohal kõikide noorte eestlaste südameis.
Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist, kaplan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)