Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Haiglahingehoiu keskuse 10 aastat: koolitusest ja kaplanaadist

15.12.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Novembrikuu kirikukogu istungil võeti vastu otsus, millega 15. detsembrist lõpetatakse kolme EELK allasutuse – Haiglahingehoiu keskuse, Meremisjoni ja Eesti Kristlike Raudteelaste Ühingu – tegevus.
Eesti Kiriku vestlusringis olid Haiglahingehoiu keskuse loojad ja töötajad Heino Nurk, Naatan Haamer, Kadri Ugur ja Kerstin Kask.
Haiglahingehoiu keskuse (HHK) tegevust kiriku rüpes saab mõõta 10 aastaga. Kuigi viimastel aastatel on keskus olnud varjusurmas, on sel olnud ka paremaid aegu. Milline oli algus?
Heino Nurk:
Kõigepealt asutasime 1994. aasta sügisel haiglahingehoiutöö koordineerimiseks Haiglahingehoiu ühingu, kuhu kuulus mitukümmend vaimulikku, arsti, meditsiiniõde. Ühing ei leidnud konsistooriumi poolt toetust ja konsistooriumi ettepanekul sai asutatud luterliku kiriku keskusena konsistooriumi allasutus. See oli omamoodi sunnitud samm, sest soovisime töötada laiemal pinnal, kui seda oli kirik.
Kadri Ugur
: Seal oleks olnud kindlasti oikumeenilist koostööd ja koostööd ilmikutega.
HN
: HHK loomine oli sunnitud samm ning arste ja meditsiiniõdesid oli sinna keeruline kaasata, kuna enamus ei olnud kiriku liikmed. Saime aru muutunud olukorrast ja et selline struktuur ei võimaldanud haiglakaplanaadi loomisega aktiivselt tegelema hakata, siis pöörasime peatähelepanu koolitusele.
Milliseid eesmärke seadsite oma töös keskuse algaastail?
HN: Keskuse nimetuse võtsime Soome partnerite eeskujul, sest Soomes on samuti haiglahingehoiu keskus. Muidugi oli eesmärk korraldada kaplanaati haiglates, aga meie võimalused olid piiratud. Alustasime koolitusest ja koolitusega tegelikult ka piirdusime. Meist vähesõltuvatel asjaoludel ei pääsenud EELK keskuse tegevuse ajal Eesti haiglates haiglakaplanite kohti looma. Toetasime neid, kes olid haiglatesse hingehoidjateks palgatud – neid inimesi oli parematel aegadel üle kümne.
Keskuse likvideerimisajaks oli HHK tegevus juba soikunud, kuigi keskusega seotud olnud inimeste tehtud koolitused on jätkunud. Milliste tunnetega võtsite vastu kirikukogu otsuse?

HN:
Ütleksin, et need on mitte segased, vaid segatud tunded. Ühelt poolt kurbus, et niimoodi läks, ja teiselt poolt aktsepteeriv rahulolu või paratamatuse tunnetamine. See oli ammu teada ja aru saada, et kirik ei jõua asutust ülal pidada. Kuigi HHK kui struktuur likvideerub, siis kõik see, mida keskus omal ajal tegema hakkas ja mitu aastat tegi, kestab endiselt, st hingehoiu õpetamine jätkub.
KU
: Loomulikult on mul kahju, sest selle mõttega küll ei töötanud, et keskus ükskord niiviisi kinni läheb.

Väärtuslikud kogemused
Kuigi HHK algne eesmärk pole realiseerunud (haiglakaplanaat), on keskuse kaudu koolitust saanud palju inimesi, kes omakorda seda tarkust edasi annavad. Nii et tegutsetud pole ju jälgi jätmata.
HN:
Väga palju on neid, kellele oleme suutnud aastate jooksul anda hingehoiukoolitust. Neid on igal pool Eestis, rohkemal või vähemal määral siiski kirikutöös. Keskuse töötegijad on koolitust saanud rohkem kui Eestimaal võimalik anda, nt Soomest ja mina ka Ameerikast. Koolitust kasutatakse Usuteaduse Instituudis, Tartu Ülikoolis ja Tartu Teoloogia Akadeemias hingehoiu ja kriisiabi õpetades. Võib öelda ka nii, et meie Hingehoiu keskusest on kasvanud välja hingehoiu õpetus erinevates teoloogilistes õppeasutustes.
Mida on teile andnud osalemine haiglahingehoiu keskuse töös?
Kuidas olete kogutud tarkust edasises elus kasutada saanud?
KU:
Sain väga hea hariduse alates 1992. aastast, mil soomlased tegid Eestis hingehoiu kriisiabi kursuse. Minul, Heinol ja Naatanil oli võimalus jätkata Soomes hingehoiu spetsialiseerumiskursusel. See oli minu meelest väga hea koolitus, samuti supervisioonikoolitus, kus me Naataniga käisime.
Kuidas õpitut kasutada, see on juba enda leidlikkuse küsimus. Kuna tegemist on praktilise ettevalmistusega, mis võimaldab end üsna mitmes kohas kasutada, siis ma saan koolis õpetajana töötada. Olen pedagoogina midagi muud kui ülikoolis pedagoogikat õppinud inimene. Mul on kogemus täiskasvanutega töötamisel, täiskasvanute koolitamises.
Ülikoolis olen kriisi- ja katastroofipsühholoogia nime all ajakirjanikele lugenud ainet mitu aastat valikainena. See on küll mõeldud ajakirjanikele, aga seal on ka kõiki teisi füüsikutest muusikuteni.
Keskuse aktiivse tegutsemise ajal alustas Eesti Vähifond koduse toetusraviga, kusjuures selle töösuuna algatajaks on üks 1992. aasta hingehoiu põhikursusel osalenud arst Kaiu Suija.
Kerstin Kask
: Olen HHKga koolituse vabatahtliku töö kaudu seotud 1995. aastast, töösuhtes 1998. aastast 2000. aastani. Koolitus on mulle väga palju andnud ja arvan, et tulen ka oma praeguses töös paremini toime just tänu hingehoiukoolituses õpitule. Lõpetasin ülikooli samal aastal kui hingehoiu põhikoolituse.
Naatan Haamer
: Koolitused pole seisma jäänud. Läbi aegade on koolitatud meditsiinipersonali: õdesid, arste, seda olen mina jätkuvalt teinud ja teen Tartus kliinikumi raames, aga ka Tallinnas ja mujal Eestimaal.
Näiteks Tartu kiirabis olen nüüd kahel aastal kahte erinevat gruppi pikemalt koolitanud. Põhikoolitust annan Tartu Teoloogia Akadeemias, kus kursusel on osalenud ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased. Pea kaks aastat vältas teoloogide kursus.

Kogemuse edasiandmine kestab
Olete oma erialal nii kõvad tegijad, et lööte oma nime ja iseenda teadmistega läbi. Haiglahingehoiu keskust pole teile vajagi.

KU:
Tekib legitiimsuse probleem. Minu meelest on suhteliselt kummaline leida tasakaalupunkti. Miks ma nimetan oma koolitust kriisi- ja katastroofipsühholoogiaks, et sama asja teha teise nime all. Minu jaoks peaks hingehoid olema siiski kirikuga seotud. Ma püüan olla nii leebe kui oskan ja kui kirik ei läkita meid koolitust tegema, siis me ei saa seda selle nime all teha. See ei ole meie eralõbu ju.
NH
: Mul ei ole mingit probleemi teha üht, teist ja kolmandat asja. Selles mõttes oleksin ammu võinud luua oma erafirma ja saaks ilmselt palju paremini hakkama, aga olen alati tahtnud kirikuga seotud olla. Mulle on tähtis, et see, mida ma teen, oleks seotud EELKga.
Olen mingit pidi ikkagi EELKsse kasvanud, ütleme siis patrioot teatud mõttes. Mõnikord oleks ehk oodanud rohkem tähelepanu ja mõistmist tegevuse suhtes või tunnustust või mida iganes, väike sõna «aitähki» oleks heameelt teinud.
Keskuse esimene juhataja oli Heino Nurk, viimane palgal olnud juhataja Naatan Haamer. Kiriku keskasutuste eelarvest sai HHK 2002. a 35 000 krooni, 2003. a 28 000 krooni, 2004. a 0 krooni. Nii vähese eelarvega on olnud üsna võimatu
ka ühte töötajat ülal pidada.
HN
: Minul on selline halb kogemus eelarve aruteludest konsistooriumis, kus saime lausa sõimata, et raha julgesime küsida. Et kuidas te julgete raha raisata ja milleks teil seda üldse vaja on.
Pealegi tuli kogu aeg joonistada juhtudest projekte, et üldse kahte-kolme inimest tööl pidada, aga vähem kui kolme inimesega ei ole võimalik ühte keskust pidada. Kui oleks selge, et kirikus on tehtud otsus, et 5-10 aastaks on vaja haiglakaplanaadi koordinaatorit, siis see inimene leiduks ja leiduks ka inimesi, kes läheksid haiglatesse kaplaniteks.
Aga mina ei kutsuks küll kedagi ainult üheks aastaks töötama, sest seda õnnetust ma ei taha teistele, olen seda liiga palju näinud. Mis saab siis, kui koht kaob…
KK
: Konsistooriumilt keskusele määratud eelarve 20 000 on nii väike, et selle eest ei ole võimalik midagi korralikult teha. On võimalik väga väikese koormusega teha, aga tegelikult on see üsna keeruline. Kui sul on 0,25 kohta siin ja 0,25 kohta seal ja siis on 0,25 kohta Haiglahingehoiu keskuse juhatajana – see ei ole lihtne. Ühest kontekstist teise minek võtab aega ja kulutab jõudu.

Kaplanaadi idee ei teostunud
Haiglakaplanaadist pole saanud asja, erinevalt sõjaväe- ja vanglakaplanaadist, millel on tugev riigi toetus taga. Ehk on siiski võimalik haiglateski hingehoidjaid palgale võtta?
KK:
Kas see on nüüd EELK või Eesti Kirikute Nõukogu, kes peaks välja töötama süsteemi, kuidas kaplaneid haiglasse lähetada. Aastate jooksul on minu arvamus küll selles osas muutunud, arvan, et haiglahingehoidja peab olema vaimulik.
Väga oluline on, et hingehoiutööd haiglas nähtaks kui osa kiriklikust teenimisest. Kurvaks teevad kommentaarid, mida olen kuulnud haiglas töötavate vaimulike kohta mõne ametikaaslase suust: ta ei ole ju enam kirikutööl.
Minu meelest oleks praegusel juhul hädatarvilik, et kirikud paneksid pead kokku ja mõtleksid ühiselt, kuidas lähetada kaplaneid haiglasse. Kui vangla- ja sõjaväesüsteem töötab, on see ka haigla poole pealt võimalik ja vajalik.
HN
: Võibolla peaks oskuslikumalt ära kasutama peaminister Siim Kallase ajal EKNiga sõlmitud riigi ja kiriku ühishuvide protokolli. Sellega on loodud vajalikud raamid. Mis kümme aastat tagasi ei olnud teostatav administratiivsete tingimuste ja asjaolude tõttu, see peaks praegu olema natuke teistmoodi.
KK
: Kümme aastat tagasi oleks kaplanaat võib-olla tõepoolest ära tehtud, siis olid haiglatöötajad ja kõik ühe mütsi all. Inimesed olid nõus tegema vabatahtlikku tööd. Tänaseks on see osa nagu kaotatud, aga usun, et siiski võimalik. Kaplanaat ei saa olla väikese keskuse eralõbu, et me hirmsasti tahame haiglatesse kaplaneid, see peab olema kiriku huvi.
HN
: Kiriku ja riigi huvi. Haiglates on viimase kümne aasta jooksul palju kaplaneid olnud, aga kahjuks oleme näinud sedagi, et haigla juhi vahetumisega need kohad sageli kaovad. See ei kutsu kaplanitööle, kui keegi ei tea, kui kaua koht kestab.
NH
: Majanduslik pool oleks vaja lepetega paika panna. Võime tahta ja heast südamest teha igasugu asju ja koolitustest on läbi käinud suur hulk toredaid inimesi. Väga suur protsent nende hulgast oleks valmis kaplanitöö võtma, kui neile üleskutse esitada ja kui neile antakse võimalus.
Kuidas edasi? Keskus on likvideeritud, teie ammu teistes ametites.

HN:
Arvan, et oleme keskusena oma töö teinud. Seadsime eesmärgiks koolitada hingehoidjaid, nii vaimulikke kui ka ilmikuid selle töö tarbeks ja praegu on need inimesed kusagil veel olemas. Aastase põhikoolituse on saanud kümneid ja neid, kes käinud lühematel kursustel, on sadu. Kui praegu otsustatakse, et haiglatesse oleks vaja hingehoidjaid, siis võime kohe soovitada, kuhu pöörduda ja kust neid otsida.
KU
: Meil ei ole ainult inimesed, kes on saanud aastase põhikoolituse, vaid küllalt suur hulk on saanud aastase täiendkoolituse ja päris paras ports on saanud koolituse ka selleks, et koolitada ise edasi – see on kolmas etapp, mis on tegelikult olemas. See rühm inimesi on ju olemas.
NH
: Kui minu poole pöördus Tallinna Hooldushaigla peaarst ja ütles, et tahaks hingehoidja tööle palgata, siis ei olnud mul mingit probleemi, ma leidsin selle inimese päevaga.
Mina teen endiselt väga hea meelega hingehoidja tööd. Neli päeva nädalas olen haiglatööl kahes haiglas – naistehaiglas ja lastehaiglas. Mul ei ole küsimust, kas tahan seda tööd edasi teha, sest haiglapersonal on minu tööd aktsepteerinud. Naistehaiglas olen töötanud juba kümme aastat ja kellelgi pole küsimust, milleks hingehoidjat majas vaja on.

Vestlusringis kõneldu pani kirja
Sirje Semm

Kommentaar

Kas hingehoidjale on haigla töös rakendust?
Esitatud küsimusele peaks eelkõige vastama haigla juhtkond. Kui haiglajuhtidele esitada sama küsimus turvameeste vajalikkuse kohta haiglas, siis on vastus kindlasti jaatav. Neid kohtab igas suuremas haiglas. Probleeme pole ka vajaliku kaadri saamisega, sest konkureerivad turvafirmad pakuvad hea väljaõppega töötajaid.
Sama on lugu hingehoidjaga. Vastus sõltub haiglajuhi arusaamast nimetatud persooni vajalikkusest, aga veelgi enam vastava isiku sobivusest, tema väljaõppest. Haiglatöö komplitseerub üha, sellega peab sammu pidama hingehoidja kvalifikatsioon. On tekkinud uued mõisted nagu kliiniline psühholoogia, patoloogiline psühholoogia, hirmu psühholoogia, haigete psühholoogiline testimine, geriaatria, gerontoloogiline psühhiaatria, haiglastress.
Seoses elanikkonna vaimse tervise halvenemisega on kerkinud vajadus pastoraalse eksistentsiaal-psühhiaatria järele. See kuulub aga juba interdistsiplinaarse teoloogia valdkonda. Välismaal on juba olemas vastavad instituudid ja õppetoolid. Kus meil saab seda õppida?
Seega enne kui küsida, kas hingehoidjale on haiglas rakendust, peame vastama küsimusele, kas meil on vastava väljaõppega kaadrit. Haiglas töötav hingehoidja peaks omama ka vähemalt õe või velskri tasemele vastavat meditsiinilist haridust, nii nagu sõjaväekaplan on ühtlasi ohvitser.
Kokkuvõtvalt – vajaliku ettevalmistuse ja sobivusega hingehoidja on teatud osale haigetest vajalik ja peaks leidma haiglas rakendust. Tema kohalolek haiglas iseloomustaks ravikultuuri üldist taset.
Aga hingehoidu vajab ka meie oma luterlik kirik. Selle vajalikkusele viitab kas või viimati ajalehes Eesti Kirik avaldatud artikkel «Hingekarjanegi vajab karjast». See ei ole enam küsimus, vaid konstateering. Tegelikult on see vajadus endast märku andnud ammu. Kahjuks hakkavad nüüd ilmnema viljad.

Jüri Raudsepp,
emeriitõpetaja, Põhja-Eesti regionaalhaigla pastor, arstiteaduse kandidaat

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)