Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

«Haige» ja «võimetu» president

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Ene Ergmat «ei valitud ära», ilmselt pole
tänaseks päevaks Eesti presidendiks valitud ka Toomas Hendrik Ilvest, kellest
sai järgmine paremerakondade ja sotsiaaldemokraatide presidendikandidaat
Riigikogus.

Vasakpoolsemad erakonnad ootavad
presidendivalimise voore valimiskogus, kuhu lisaks 101-le Riigikogu liikmele
lisandub 246 kohaliku omavalitsuse esindajat. Et presidendivalimised jõuavad
valimiskoguni, oli enam-vähem kindlalt teada juba mitu kuud tagasi. Et selles
pole midagi ebanormaalset ega ebademokraatlikku, näitavad kaks viimast
presidendivalimist. «Riigikogu ei valinud ära» ka Arnold Rüütlit 2001. aastal
ega Lennart Merit 1996. või 1992. aastal (siis valis rahvas). Kus on meil
«põhiseaduslik kriis»?

Läinud pühapäevasest presidendikandidaatide
(stuudios olid Ene Ergma ja Toomas Hendrik Ilves) telesaatest Eesti Televisioonis
jäi peamiselt meelde virisemine, et parempoolsete presidendikandidaate
Riigikogus ära ei valita. Leiti üsna üksmeelselt, et see pole ei demokraatlik
ega põhiseaduslik, kui keskerakondlased ja rahvaliitlased järgivad partei
distsipliini ja parteidevahelisi kokkuleppeid.

Esmapäeval mõistis samas vaimus hukka
rahvaliitlaste ja keskerakondlaste mitteosalemise presidendivalimiste esimeses
voorus valitsuse nõunik Ülle Aaskivi. Eilses Päevalehes kirjutas Eerik-Niiles
Kross taas kord põhiseaduslikust kriisist. Väidatakse, et poliitikud, kes
järgivad partei distsipliini või parteide kokkuleppeid, ei täida oma
põhiseaduslikku kohustust.

Kuid partei distsipliini või
parteidevahelisi kokkuleppeid ei peeta ju üldiselt ebademokraatlikeks või
«põhiseadusega vastuolus olevaks». Keegi ei ole arvustanud ju neid Riigikogu
erakondi, kes käesoleva aasta kevadest alates püüdsid omavahel ühises
presidendi kandidaadis «kokku leppida». Ka Ene Ergma toetuseks antud 65 häält
65st võimalikust võib tõlgendada kui märki «partei distsipliinist».

Võib-olla on jutt «põhiseaduslikkusest»
lihtsalt kattevarjuks. Näiteks 26. augusti Päevalehest võib lugeda Marko
Pomerantsi hinnangut, kus tema arvates Keskerakonna ja Rahvaliidu juhid
kardavad, et nende saadikud langetavad «mõistliku» valiku. Pomerants eeldab
seega, et Rüütel presidendina pole «mõistlik valik».

Viimastel nädalatel on Eesti meedias
käsitletud põhjalikult Arnold Rüütli tervisliku seisundi teemat. Hans Luik
kirjutas 18. augusti Päevalehes, et presidendi tervis on rahvale väga oluline
asi, kuid ka see mõttekäik lõpeb palju ühemõttelisema hinnanguga: «Kas me peame
veel viis aastat taluma välispoliitikas võimetut riigipead?» Kui Rüütel on
kellelegi probleem, siis on see probleem kestnud kaua aega. Võib-olla viimastel
kuudel pole «vähenenud» mitte Rüütli tervislik seisund, vaid
presidendivalimisteni jäänud aeg?

Pärast 20. augustil ETVs toimunud
telesaadet «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?» keskenduti meedias Arnold Rüütli
pikkadele ja keeleliselt ebakorrektsetele lausetele. Saatest endast ei jäänud
küll muljet, et Rüütli tervisega midagi lahti oleks. Rüütli viited
probleemidele tänases Eesti ühiskonnas olid minu arvates täiesti
konkurentsivõimelised võrreldes näiteks peaministri hinnanguga, et tänane Eesti
on «rohkemgi, kui oskasime oodata». Ma kahtleks pigem viimases väites, mitte
Rüütli tervises.

Alar Kilp
Alar Kilp