Häid kaastöölisi tuleb hoida ja julgustada

Kui Võru sinodilised 10. aprillil Põlva koguduse leerimajja jõudsid, oli Võru maavanem Priit Sibul läinud ühele teisele, samavõrra olulisele konverentsile.

Oma tervituskirjas aga ütles ta nii: «Maavalitsusel on kindel soov kaasata edaspidistesse maakonna arengut puudutavatesse küsimustesse senisest enam kirikut. Eelkõige näen kiriku olulisust kavandatava maakondliku haridusstrateegia kujundamises.»
Konverents Ruusal, millest maavanem osa võttis, kandis pealkirja «Miks ja mida väärtustan». Väärtustest ja eneseväärtustamisest räägiti palju ka Võru sinodil. Seda juba jumalateenistusel Põlva kirikus, kus peapiiskop Andres Põder oma jutluses keskendus heale karjasele, kelle kätte me end usaldame. Ja kaudses mõtteski: meie koguduste karjasedki vajavad ehk enam väärtustamist ja hoidmist. See selgus ka hiljem mitmeski sõnavõtus.
Heitlik aasta
Praost Urmas Nagel tutvustas kohaletulnuile praostkonna mullust seisu. Kui kuni 2007. aastani oli praostkonna olukord stabiilne ja vaimulike kaader püsiv – kõikidel suurtel kogudustel oli oma vaimulik, kellest märkimisväärne osa töötanud kohapeal pikka aega –, siis eelmisel aastal muutus olukord äkki mitmes koguduses. Vaimulikuta jäi Põlva kogudus – seoses õpetaja Üllar Kase vaimuliku tegevuse peatamisega.
Peatselt lisandus Rõuge. Kui diakon Kätlin Liimets oli Rõuge koguduse teenimisest pereelu ja lõpetamata õpingute tõttu sunnitud ajutiselt eemale jääma, tundus, et pole midagi lihtsamat kui Rõugesse õpetaja leida. Peagi sekkus kuri saatus ja varasuvel koguduse hingekarjaseks valitud Valdo Lust loobus ametist.
«Ühel kogudusel halvemini ei saagi minna,» ütles praost juhtunu kokkuvõtteks ja lohutas: «Järelikult on oodata usulist tõusu.» Juba viis kuud on käinud kogudust teenimas praost ise. Ärkamist annab oodata, koguduse õpetaja ametikoht on kuulutatud vakantseks.
Ebastabiilne olukord muutis loomulikult mõndagi: mõlemas eelnimetatud koguduses vähenes liikmesannetajate arv. «See on paraku loomulik tagajärg, kui kogudustes on segadused ja muutused. Uuel vaimulikul tuleb aga olla kolmekordselt tubli. See pole kerge,» tõdes praost. Põlva koguduse elu on pärast õpetaja Toomas Nigola ametisse asumist taas edenema hakanud, muutusi on märgata kõigis töövaldkondades.
Kogudus piiri taga
Võru praostkonna üks eripärasid on ka riigipiiri taga asuv kogudus – Petseri. Selle liikmeskonna moodustavad eakad inimesed, juurdekasv on pea olematu. «Tahtmine on taevariik, saamine on riigipiir,» osundas Urmas Nagel luuletaja Juhan Viidingut, pidades silmas mitmesuguseid, enamasti utoopilisi plaane Petseri eestlaskonna ja kristlaste hüvanguks. «Teema on hell, see ületab tavalise teenimise probleemid,» arvas praost.
Teisalt rõõmustas praost kogenud kaadri üle: mullu sai Võru praostkond kahe täieõigusliku õpetaja võrra rikkamaks: Pindi koguduse õpetaja Mait Mölder ja Mehikoorma õpetaja Jaak Pärnamägi lõpetasid tarvilikud õpingud. «Kahe täisõigusliku õpetaja juurdetulek on praostkonnale suur võimalus,» täheldas praost.
Mureteemade kokkuvõtteks arutles praost Nagel vaimuliku pühendumise võime üle. «Liiga palju on kujunenud sellist suhtumist, mis on «ülendanud» vaimuliku asjaajajaks; ta jookseb, paberid käes, tal on palju asju teha. See segab pühendumist,» ütles praost.
Ka see, kuidas vaimulikke ametiks ette valmistatakse, pole piisav. On küll hea akadeemiline ettevalmistus, aga vähe räägitakse sellest, kuidas selles ametis olla, kuidas ennast hoida, oma probleemidega hakkama saada. «Kõik on selle avastanud kuidagi juhuslikult, tee peal – ja millise hinnaga!» märkis Nagel.
Sama mõtet toetas mitme vaimuliku sõnavõtt. Mõtlemapanev oli Kanepi koguduse õpetaja Margit Laili mõtisklus, milles ta tunnustusega märkis akadeemilise teoloogia antud oskust pühakirja heebrea keeles lugeda. Koguduse teenimisel kerkivad esiplaanile aga hoopis teistsugused mured: kuidas remontida kirikut või võtta maha üks puu.
Kuidas olla maa sool
Arvude keeles rääkimisest olulisemaks peab praost Nagel just kristlase elu vaimulikku poolt: tuleb uurida, mida inimesed kirikust tahavad, mida nad ootavad. Inimesed hindavad kirikut selle põhjal, kas nad on siit otsitu leidnud. Seeläbi tuleks ka vaimulikel vaadata enda sisse: millist suhtumist me kujundame. «Siin on igal kogudusel oma tee käia,» ütles praost. Ta pidas oluliseks tolerantsust: erinevat vaimsust leidub ka meie kiriku sees, me ei peaks seda kartma, vaid õppima lõimima oma koguduse praktikas.
Samas on kogudustes tehtud palju head tööd: ristimisaasta valguses on rõõmustav, et olgugi liikmeannetused veidi kahanenud, on ristimiste hulk suurenenud. Konfirmatsioone oli vähem, kuid suurenes laulatuste ja matuste hulk. «Mõlemas paistab silma Urvaste, kus peeti 101 matusetalitust. Karm arv!» arvas praost.
Kirikuelu sakramentaalses pooles väikene edasiminek küll rõõmustab, kuid paneb hindama muudki; ennekõike armulaualiste arvu kasvu. Siingi toonitas praost inimeste ootuste tähtsust: kirikult tahetakse seda, mida ainult kirik saab anda. Sestap ongi oluline, kas me suudame ootusi täita.
Vaja häid töötegijaid
Sinodikoosoleku teistes sõnavõttudes tuldi tagasi teema juurde, mis puudutab vaimuliku ülekoormatust – justkui vaimulik üksi teab ja oskab. Hiljutised kogemused Võru praostkonnas on näidanud, et leidub väga võimekaid kaastöölisi, neid tuleb vaid toetada ja julgustada.
Et Võrumaal vahemaad suured ja ametivennad-õed ülihõivatud, siis omavahel ülearu tihti kokku ei saada, ehk 5–6 korda aastas. Kuigi seda peaks olema piisavalt, on praosti arvates vaimulikud suhteliselt üksi, seepärast on üksteise toetamine ning ka koguduse juhatuse ja nõukogu tugi eriliselt hinnas.
Et vaimulik on üle koormatud, koorus välja ka laste- ja noortetööd ning muusikatööd kajastavatest sõnavõttudest. Enamasti on just noortetöö, mille sisuks põhiliselt leerikool, õpetaja õlul; mõnel pool teeb vaimulik ära ka lastetöö, nentis praostkonna laste- ja noortetööst ülevaate teinud Ivi Mölder.
Laste- ja noortetöö käib peaaegu kõikides kogudustes. Võru praostkonna lapsed käivad rõõmuga laagrites ja lastejumalateenistustel. Ka noored leiavad tee kirikusse ja leerikooli, ehkki pärast konfirmatsiooni kipub side kogudusega nõrgaks jääma. Siinkohal rõõmustas kuulajaid Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail, kes eeloleval suvel plaanib mulluste leerilaste kokkutulekut. Leerilapsedki veedavad lõbusalt aega leerilaagris, osaletakse samuti suurematel kirikunoorte kokkutulekutel, loodetavasti ka augustikuus Kambjas toimuvatel kirikunoorte päevadel.
Praostkonna muusikaelu tutvustanud Kristiina Nagel nentis, et muudest töötegijatest raskem on leida head organisti. Nii Võru praosti kui ka muusikasekretäri kiidusõnu pälvisid noored Vastseliina organistid, kes jõudumööda kirikus jumalateenistustel orelit mängimas käivad. Kiitust väärivad need õpetajad, kes ise aktiivselt muusikatööd teevad.
Kokkuvõtteks kutsus praost üles kaastöölisi julgustama ja ennast väärtustama, et olla koguduse vaimulik juht mitte ainult oma peas, vaid ka igapäevases kirikuelus.

Lea Jürgenstein