Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Hageri palvemajja teatrisse

09.08.2017 | | Rubriik: Kultuurielu

Peagi 200aastases Hageri palvemajas kõlavad eestlaste lood ja nägemused. Karl-Kristjan Nigesen

13.–19. augustini on Hageri palvemajas võimalik näha teatrit.

Nimelt mängitakse seal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lennu diplomilavastust „… ja peaksin sada surma ma …“. Lavastus sünnib EMTA lavakunstikooli, Hageri koguduse ja Eesti Rahva Muuseumi koostööna, lavastajad on Anne Türnpu, Eva ja Martin Koldits. Etendus algab kell 21 ja lõpeb südaööl õhtusöögiga, mis koosneb supist, karaskist ning käsitsi valmistatud leivast. Pärast etendust on võimalik jääda telkima Hageri kiriku kõrvale õunapuuaeda.
Tutvustus ütleb järgmist: „Maailm on liigestest lahti täna; ja uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toestab ja millel me rajaneme, et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, emakeelest ja regilaulust – ehk meie teisest emakeelest –, unenägudest ja prohveteeringutest – saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme.“

* * *
Etendust puudutavatele küsimustele soostusid vastama lavastaja Anne Türnpu ning lavastuse dramaturg, 28. lennu üliõpilane Priit Põldma.

Millistel tekstidel lavastus põhineb?
Lavastus põhineb eesti prohvetite nägemustel ja ettekuulutustel, eesti regilauludel ja vennastekoguduse värssidel, eestlaste unenägudel ja usundilisel pärimusel. Sellele materjalile oleme lisanud veel mõne teksti teiste põlisrahvaste vaimuvarast. Kõiki tekste ühendab prohvetlikkus, nägemuslikkus, teise tõeluse kogemine.

Millest huvi taolise ainese vastu, kuidas see teid kõnetab ja võiks teie meelest kõnetada teisigi tänapäeva inimesi?
Meeldib Uku Masingu ütlemine, et prohvetid pole erakordsete annetega inimesed, vaid nagu täiskasvanud kaheksa-aastaste hulgas. Saavad rohkemast aru, püüavad oma arusaamist edasi anda, nii hästi kui see siinse maailma keeles on võimalik. Masing nimetab prohveti tunnuseks ekstaatilises seisundis viibimist ning kokkupuudet millegi-kellegi endast suurema ja kõrgemaga. Tavalised inimesed kardavad endast suuremat, püüavad seda tasalülitada, eirata. Aga prohvetid mõistavad, et suurem annab väiksemale soojust ja valgust.
Sedasi mõeldes pole keeruline mõista, kuidas need tekstid meid tänapäeval kõnetavad. Neis tekstides peegeldub siin maalapil elanud inimeste arusaam loodusest, igavikust, surmast, teispoolsusest. Need inimesed enne meid on leidnud sellisest mõtlemisest pidet. Ehk leiame meiegi.

Miks valisite etenduspaigaks Hageri palvemaja?
Otsisime kaua erinevaid paiku, nii sise- kui välisruume. Siia sattusime juhuslikult – lavastaja Eva Koldits luges Raplamaa Sõnumitest, et Hageri palvemajja soovitakse suvel tuua mõnd etendust või kontserti. Tulime paika vaatama. Äratundmine oli kohene.
See on vennastekoguduse palvemaja, mille valmimisest täitub tuleval aastal 200 aastat (võib-olla rohkemgi, eri allikad väidavad erinevat). Praegu tähistatakse siin sügiseti palvemaja aastapäeva, muud regulaarset tegevust hoones ei toimu. On põnev sellise mäluga ruumi siseneda.
Vennastekoguduse üheks printsiibiks oli, et igaühel on õigus jutlustada, nii meestel kui naistel. Nii et kui laseme eestlaste lugudel ja nägemustel selles ruumis taas kõlada, siis ei erinegi see võib-olla väga sellest otstarbest, milleks palvemaja on ehitatud.
Rain Soosaar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)